Parandamatu Optimist: October 2016

Oli pikem, kui arvasin.

Jap. Kohtasin J-man'i. Räägin temast allpool.

Kus ma eelmine kord nüüd pooleli jäingi, ahjaa, täpselt keset pingekerimist. Nüüdseks juba pea kuu (mida hekki?! juba terve kuu?!) tagasi tegime algust keelekursustega. Itaallannad aitavad kohalikel aru saada, mida täpsemalt Peter Griffin selle itaallasest lihunikuga lõpuks ikkagi rääkis. Johnny (too prantsuse piltnik) ja Lau-lau (too prantsuse tšikk) avardavad noorte rumeenlaste meeli Le Roppuste ja erinevate juustusortidega, mida kodused neile pidevalt kilode viisi saadavad. Köögiõhul on lausa juba juustumaitse küljes. Meie, Karolina ning teie kõige armsam Hendrik, õpetame neile inglise keelt, sest mida nad selle eesti keelega ikka peale hakkavad. Seda viimast olen ma terve elu seletanud rääkida ja vaadake kuhu ma sellega nüüd jõudnud olen. Rumeeniasse. Ja siin räägin ikkagi inglise keelt.

Niisiis, inglise keel. Need head lugejad, kes ärkasid justament täna üles koomast, millesse neil nõukogude ajal mõnel kurval ja loodetavasti koomilisel moel õnnestus langeda - laske sellel punastes pidžaamades Allan Noormetsal oma mälu värskendada:

Püüdke kogu ülejäänud etenduse vaatamisest hoiduda, kuni mu.. või tegelt vahet pole, ma ootan.

Tere tulemast tagasi. Nõndaviisi, inglise keel. Jah, kuna on sellest noortele rumeenikutele rohkem kasu, kui meie ragisevatest rongiratastest, otsustasime Karo'ga siin käima lükata inglise keele kursuse, tehes sellega endale ka üksjagu korraliku karuteene. Nimelt, soovib itaalia keelt õppida 7 noort, prantsuse keelt 3, aga meie kõige esimesse tundi tuli 35 teotahtelist marakratti. Esimene tund, oma ootamatult rohke osalejate hulgaga möödus täielikus kaoses, mille käigus suutis Karo siiski läbi viia paar mängu, läbi mille leidsime osalejatega kontakti ja näitasime, mida neil järgnevatel kuudel oodata on. Mängud olid sellised, hipi-tüüpi tobedused ("Simon Says" ja "tee üks liigutus mida teised järgi peavad tegema-mäng"), mis lastele hästi peale lähevad. Faking äge oli. Vähemalt pooled õpilastest ei saanud mitte mõhkugi, võib lausa väita, et mitte tölpatki aru, mis parasjagu toimumas oli, aga kõik naersid. Ja just naer, kui kunagi raha maapealt kaduma peaks, on parim kink mida kellelegi anda. Tõsilugu.

Poolteist tundi sellise suure ja kõikuva keeletasemega pundiga oli siiski liialt lühike ning pidasime parimaks seltskond pooleks lüüa ning kobad kõrvale lükata, et me liiga palju pingutama ei peaks. Aga, mäletate, mis ma rääkisin karuteenest? Kobadepundiga tegeleme esmaspäeviti, mitte nii kobadega neljapäeviti. Kohustused. Õudne.

Karo on too teine eestlase näoga isik pildil.

Lükkasime siis asja nõnda käima, et esmaspäeviti hakkab käima seltskond, kellel on rohkem raskusi tolle keele mõistmisega. Omades teatavat kogemust lasteaialapsemeelsete (#aitähkaitsevägi #maloodanetseeonsõna #kasmateensedatrellidevärkiõigesti?) õpetamisel, lootsin sellega hakkama saada. Kuna Karo'l oli vaja minna Bucharesti tina panema - On Arrival Training, pidin omale kellegi appi võtma. Palusin selleks Tizianat, see pisike itaallanna. Eelkõige sellepärast, et ta on nii pisike ja kui asi hapuks peaks minema, "Maisilaste" stiilis, kuulavad need tegelased ehk endasuuruse sõna rohkem, kuid oli üks põhjus veel. Tiziana oskab mõistab kohalikke, mingil veidral põhjusel õppis ta oma kodumaal rumeenia keelt ja kirjandust ning oskas mul tõlketöös abiks olla. Poolteist tundi, jällegi liiga lühike aeg, kuna planeerisin kehvasti - jättes arvestamata tõlkimsele reaalselt kuluvat aega ja noorte tagasihoidlikkust ühe karvase põhjamaise onuga suhtlemisel. Aga, jällegi oli tore ja tõenäoliselt kuna lubasin, et ka Karo nendega edaspidi tegeleb, on nad iga nädal tagasi tulnud. Enamus vähemalt.

Nad võivad paista toredad, kuid tegelikkuses on nad väga toredad.

Neljapäevase pundiga on sellevõrra lihtsam, et nad saavad aru, mida ma neile jahun ning ka mina saan neist aru. Ja see on tore. Tore, sest ma saan nendega juttu ajada ja kohaliku elu kohta uurida. Nonde vanus jääb 11-15 aasta ümbrusesse ja võttes arvesse, et minu vaimne areng jäi kusagil seal vahemikus toppama, sobime idekalt kokku.

Kari 13-aastaseid

Tuleb välja, et mul on isegi midagi neid, teismelisi huvitavat rääkida. Sighisoara on pisike koht, suuremad linnad (sähukesed kus H&M olemas) vähemalt pooleteisetunnise sõidu kaugusel, siin pole väga palju mida näha. Vähesed on riigist väljas käinud ja sama vähe neidki, kes mõnes Rumeenia 'päris linnas' käinud. Minul seevastu on olnud võimalus korra Kölnis käia ja tiba rohkem paadiga seal Väga Põhja-Tallinnas ja läbi selle väikese elukogemuse ning tehtud vigade (Helsingis rohkem kui korra käia, sest soomlased) saand anda vähe usku ja julgust neile üle küngaste mägede poole ja mine Sa tea, ehk isegi nende taha vaadata.

Hah! Nali! Tegelt me koolitame neist isiklikku ninja-armeed.

Läbi lusti ja lillepeo, Hippie-style.

"Aga Hendrik" küsib Karla "Mida sa seal ülejäänud 5 päeva siis teed?"

Tead, Sa jalustrabavalt nägus kelm, järgnevat:

Vaatan segadusse ajavaid pilte baari seintel.