Päev 1,5

Lendamine, veider värk. Sarnaselt nibu- ja huuleneetidele pole kõrgused mulle kunagi just kuigi meelepärased olnud. Lennusüütuse kaotamisse ei osanud ma samas kuidagi eriliselt suhtuda. Hirmu polnud kuni see Nordica raibetis end maast lahti ajas. Hirm kadus mõne kiire sekundiga, mil aju registreeris tõsiasja, et nüüd pole tõesti enam midagi teha ja minu heaolu on taevajumalate ning väga armsa häälega kapteniproua käsutuses.

Pilved ja värgid

Faking tuus! Tuus, ma räägin! Need pilved ja värgid. Lapseliku rõõmuga olin nina vastu aknaklaasi ja imetlesin õues toimuvat. Majad allpool olid nii pisikesed ja inimesi oli vaevu näha. Bow to me puny hoomans! Ja siis läks pilt valgeks ning uni tuli peale.

Mõndade kogemustega on tore, et tulevad nad esimesena siis, kui juba suur poiss oled. See emotsioon mida ühe tiibadega metallkolakaga pilvedevahel paarutamine tekitab ning see väike ärevus ja hirm, mis esimeste turbulentsidega kaasnevad.. nende enda jaoks analüüsimise tulemusel selgus, et sisimas olen siiski üks väike poiss, kes neil hetkil tahaks emmel käest kinni hoida.

Uni oli mõnss, pole varem nii kõrgel maganud, jälle üks uus asi kogetud. Lend ise kestis vaevu rohkem, kui sõit kaitseväe orjakaga Tallinnast Tapale ning, I kid you not, kui turbulentside peale üles ärkasin olin täiesti veendunud, et sain just bussiga Narva mnt Tallinnapoolse otsa ületatud ning hüplemine oli tingitud pealinlikest löökaukudest.
Trall õnneks sellega veel ei lõppenud, teistkordselt tänase päeva jooksul oli lenksu taha sattunud üks liiklushuligaanist naisterahvas, kes kõik hoomuudatused ja pöörangud meeldivalt järsult otsustas teha. Sellised tüdrukud mulle meeldivad.
Ja jõudsingi Austriasse (ei, Jargo, kängurud on seal teises).

Lennujaamamasinad on naljakad

Viini lennujaam, niipalju kui mul seda näha õnnestus oli igati lennujaamalik- palju inimesi ja lennukeid ning vähemalt üks koht, kus pissida sai. Oli ta ka täitsa moodne, wifi ja telolaadimine mugavas nurgakeses. Seal samas tegin otsa peale ka banaanile, mis mulle, kui ühele korralikule ahvile, hommikul pihku suruti.
Edasi ootas "Gate G09", mis austria keeles tähendab "lennuk bukarestimaale".
Päris kaua ootas, pea pool tundi hilines kogu värk ning ega keegi mulle isiklikult ju midagi ei öelnud. Istusin seal kerge hirmuga, kartes, et vales kohas olen. Õnneks lennujaamatädid rahustasid mu pehme naeratusega ilusasti maha.


Teine kord lennata!! Oli jama. Jäin vist poole õhkutõusu peal magama. Järjed on harva midagi väärt olnud. Nüüd olengi omadega seal, kus teiegi, kallid lugejad kes on käinud rohkem kui korra lendamas, ei suuda tunda rõõmu sellest imest, mis on lendamine. Jenso hoiatas mind selle eest, käskis mul nautida seda esimest korda ja see igaveseks endale meelde jätta. Tegin nii ja tänu sellele ehk see teine kord nõnda suurt pettumust valmistaski.
Aga värvi lisasid kolm tissi otsas rippuvat kaabakat, kes minust õnneks siiski piisavalt kaugel olid, et nende kisa sai onu Anguse kitarrisoolode abil ära summutatud.

Bukarest on pull koht. Sinna lähen kindlasti tagasi. Sõitsin mingi segase mustlasest taksojuhiga läbi linna. Kihutas justkui oma vaarisa sarnaselt, kes naaberküla ungarlaselt hobuse ärandas (rassistlik nali nr1. Poliitikasse ei saa enam üritada, sest internet ei unusta). Fooritaga seistes ajasime veidi juttu, viipas oma sõrmustatud käega kuhu suunda muuseumid jäävad, kus saab head kodust toitu ja kus kohalik Sõle nurk on. Käidi mulle ka lilli pakkumas. Raha eest. Keset suurt liiklust astub mammi keset teed, süli kullernuppe või nurmekuppe (ei oska mina neid eristada) ning tuleb aknale koputama. Ei võtnud.
 
Taksojuht, armas inimene, tõi mind piisava varuga raudteejaama, sain subways süüa ja pissida ning KFCs wifit varastada. Wifi sisselogimine oli rumeeniakeelne ja küsisin ühelt toitu ootavalt naisterahvalt abi. Enne, kui oma murest vabanesin tuli tema, oskan vaid aimata, et armas partner, hiiglaslik lihamägi, minu sitapeasuuruse rusika ja modelli sääre jämmeduse kuldkaelaketiga ning nõudis teada, miks ma ta naist nillin. Pidasin paremaks ühe tumedate vuntsidega KFC teenindaja varju peitu minna ja temalt oma probleemile lahendust leida. See Maria nimeline neidis päästis mind siis korra internetirüppe, et tellida sihtpunkti keegi heatahtlik inimene vastu. Muidu oleks Sighosoara raudteejaamast hommikul leitud üks õnnetu Hendrik.


Rongid on ägedad, seda meelt olen ma sellest saadik olnud, kui kolmeaastasena Laagri ja Pääsküla vahet jänest sõitmas käisin. Kõõlusin seal vagunitevahelises kohas, kus rongialune paistis. Oh neid vanu ronge  Ja need rongid siin, oi te poikad-plikad. Esiteks, kuradi pikad on need, see hakkab siis rolli mängima, kui otsid mingi 30 kraadise kuumuse käes, kogu tavaar seljas, oma vagunit taga (nr 10) ja sind saadetakse rongi tagumise otsa, et teada saada, "Poiss, sa oled vales otsas, 10 on just täpselt seal pool, kust sa tulid". Ei tasu viriseda.

Bukaresti raudteerongide jaam

Olin kupees kohalike teismeliste ja ühe vanamehega. Pull vanamees, mõistis sarnaselt mulle rääkida sama keelt mida jänkid ja lõpuks ka need Türklased kellele mu täditütar inglise keelt õpetamas käis. Enivei, vanamehega vestsime juttu ajada hea kolm tundi, sel ajal kui noored oma ekraanidelt sünkroonis mingit Charlie Sheeni filmi vaatasid. Kutsus mind vahepeal koridori, kus tal õllestash oli. Sain kah osa sellest. Rääkisime pikalt elust ja armastusest ning sellest, kuidas tänapäeval kõik asjad ikka kehvemad on. Tüübil olnud kolm naist, lapsi mitte ühtegi ja nüüd elab kohas mille nimi mul meelest läinud ja kasvatab lambaid. Väike maja, õue peal tiik ja kilomeetri kaugusel naabrimees, kellega kalal käia meeldib. Tige akordionimängija pidi ka oma jutu järgi olema. Peatuses "mingikoht keset Rumeeniat" käisin kioskist juurde toomas. Vana oli täitsa rahul, tiksusime kuni ta südaöö paiku minekut tegi. Viskas käppa. Unustasin talt nime küsida. Panen talle nimeks Taavi, sest oma vuntsidega meenutas ta mulle üht isa kunagist tuttavat, kes kõikjal jalgrattaga käis, õlled käeulatuses.

Startisin kell 20.45 ning kohale sain 02.15. 300 km. Sweet jebus. Pani meie turboporgandeid igatsema küll. Eriti, siis, kui Taavi mu viimase õllega uttu tõmbas ja mind janusse jättis. Rongis oli soe, Sain õnneks tunnikese magada ning oma peatust oodates sama kaua vaguni ühest otsast teise jalutada. Kahjuks oli õues liiga pime, et seal midagi näha olnuks. Aknapeegeldusest passis üks väsinud näoga tüüp pidevalt vastu.
Sighisoarasse jõudes hüppasin rongilt maha, teadmata kas tegu ikka õige kohaga on, sest ühtegi tablood rongis ei ole ja konduktor kah magas oma kupees. Perroonil oli õnneks silt olemas, jõudsin pärale. Jaamahoone ees ootas mind Marina, kelle autoga ilusasti pessa jõudsin. Haudvaikses majas tehti kiire tutvustav tiir ja sain magama ära keerata. Nägin unes, et sõitsin jälle rongiga.

Päev 1

Etskae. Onu Hendrik sõidab väljamaale, lennukiga lausa. Pole varem nõnda juhtunud. Või noh, eks üle piiri on ikka käidud, aga mitte lennates. Ükskord nooremana ma pissisin üle piiri, et Eesti puhtamana hoida. Et kuuevarbalisi mitte ärritada jätan mainimata, mis piiriga tegu oli.

 

Aga. Küsite, et kuhu siis minek kah? Esimese asjana lähen ma Viini, sinnasamusesse mis keset Austriat on. Võinoh, pigem seal idaservas, kuid see pole oluline. Seal käin pissil ja seejärel võtan uue lennuki, mis loodetavasti maandub Bukarestis.

Rumeenia. Ida-Euroopa Hispaania, nagu mõned öelda julgevad. Seal ootavad mind soe ilm ja mõni hea inimene, kes ütleks kuhu suunda rongijaam jääda võib. Selline, kus Sighisoara vahet sõitvad rongid end pargivad, sest justament sähukese veidra nimega kohas veedan mina järgnevad pool aastat ja natuke peale.

 

Mida Sina, Hendrik, seal Rumeeniamaal teed? Küsite te nüüd. See on hea küsimus, kiidan. Mõni nädal tagasi, pea terve kuujagu nädalaid lausa, sattusin ma ühe kunagise armybuddy jagatud netipostituse peale, mis kutsus noori, kes on ilusad, targad, vaprad ja osavad Transilvaaniakanti vähese raha eest tööd tegema. Kuigi see postitus oleks justkui minule isiklikult kirja pandud, tundus ta siiski kahtlane, sest Transilvaania pole päris koht. Arvasin, et on ta ju väljamõeldud nagu Pokumaa või see koht, kus Klaabu, Nipi ja tige kala elasid. Aga võta näpust, vampiiride kodukant on täitsa päriselt olemas.

Lähen ma sinna kaugesse kohta mitte ainult eelmainitud omadusi eksponeerima vaid ka meedia- ja ajakirjandustööd tegema. Uhke värk, ma tean. Täpsemalt kavatsen siis kirjutada, kui midagi täpsemat rääkida. Aga ühte võin ma küll täie kindlusega öelda - seal saab võibolla vahva olema.

tsaubakaa