Lull Bukarestis, kuidas Tartumaal käisin ja tagasi ROM-lasse jõudes kohe keeli hakkasin õpetama.

Oi, tere! Pole ammu kirjutanud. Aeg, tead, see kipub ikka ruttu minema. Alles see oli, kui ma rõõmsalt uhkeldasin oma seiklustest On-Arrival Training-üritusel ja nüüd on pea neli nädalat möödunud. Mis siis vahepeal toimunud on?

Alustuseks, kasvatasin habeme. No mitte nii väga just ei kasvatanud, pigem lihtsalt ei ajanud seda maha, kuna siin väljamaal olles pole ühtegi inimest kelle jaoks tunnen vajadust hea välja näha, siis lasin karvadel näos vohada ja universumi tasakaalu säilitamiseks leidsin muid kohti mida raseerida ^^. Kaenla alused, sa nurjatu mõtlemisega lugeja. Kuigi jah, ka sealt, aga too on juba pikem traditsioon. Okei. Lähme edasi.

Niisiis, hoolimata veidralt karvastest aladest kehal, mis võiks nagu olla märgiks ka võimalikkusest uhkele habemele, minu ilus näolapp just kõige edukamalt endale katet ei kasvata. Selline, tiba hõre või nii. Aga pole hullu, sest sõber raseerija tuleb alati sellistest olukordades appi.

Minu puberteetlikult mehise habeme alt ilmus välja, jällegi, jalustrabavalt ilus, kuid siiski beebi-nägu. Mulle sobib ainult kolmepäevane, tuleb välja.

EESTI!

 Käisin korra koitsas ära. Küll oli vahva. Nägin kõiki kallisid ja Pilovskit. Tartumaal käisin ka ja sõin seal Maarikaid/Vaasikaid - mingeid maasika ja vaarika ristsugutisi. Oli tore.

Lull Bukarestis

Läheme korraks tagasi minu OAT päevadesse.
Bukarest. Pisike Pariis nagu teda Aasias tuntakse. Ilus koht, mida kahjuks liiga vähe uurida sain. Euroopa suuruselt kuues linn, milles elab pea 2,5 miljonit inimest. Tallinnaga võrreldes 60 rohkem ruutkilomeetrit mida avastada. Sellest hoolimata olin terve seal veedetud nädala põhimõtteliselt kahes kohas - Hotellis või hotelli lähedal pargis (õlut joomas, mitte grünet nautimas. Ega ma miskine hipi pole, et murulapil pelgalt persetades elust rõõmu suudan tunda). Kella neljani kibeda rahamaitseta kesvamärjukest nautides väga palju asjalikemaid rännakuid järgneval päeval ette võtta ju ei suuda. Kuid siiski, sunniti meid koolituse raames ka linna, "City Rally't" tegema.

City Rally

Kui teatriõhtu välja jätta, oli see minu jaoks nädala lemmar  üritus. Grupil tuli neljaks jaguneda, mis tähendas seda, et kõik need põhjendamatult aktiivsed inimesed (ja üks kelm, kes teadis kus pundis ta kõige vähem ise tegema peab), moodustasid kibekirelt omavahel kolm tiimi ning kuus allesjäänud meest leidsid olude sunnil end üksteise seltsis. Mina, Jean (aka Johnny), Tunahan ning kaks erakordselt vahvat tüüpi Ungarist - David ja Andras. Meeskond missugune. Seejärel anti meile kätte ülesanded, mille täitmise kohta järgmisel päeval kiire presentatsioon teha tuli.

Dear dear, volunteers volunteers

Vahi krutskeid. Olid kohalikus keeles need paberile kandnud. Kuid polnud neist vastast tänapäeva tehnoloogiale, mis meid peaaegu veatult päästis. See neljanda punkti 'karu' osa jäi ungarlastele alguses segaseks, aga saime ka tollest jagu.

Punkt 1 - Nimekiri sel nädalal Bukarestis toimuvatest kultuuriüritustest

Võtsime endale kohe alguses selge sihi kuidas asju teha, eesmärgiga võimalikult ruttu õlut jooma saada ja seetõttu plaanisime kohe esimese ülesande Google jaoks jätta. Kuid siis leidsime viisi see käigupealt lahendada - pildista kõiki postereid ja lükka need hiljem powerpointi.

Festival @ Uranus. Kek.

Punkt 2 - Uurige 6 kohaliku käest, mida nad nädalavahetuseti teevad

Kui on üks asi mida ma ei salli, siis see on see, kui mõni teismeliste fantaasiafilm kasutab AcDc loomingut lambikate vahestseenide taustamuusikana. Ime kala, Percy Jacksoni välgufilm. Aga, olles palju laiahaardelisema sallimatusega, pean tunnistama, et mind hirmsal kombel häirib ka, kui võõrad inimesed lambist mind avalikus kohas tülitama kipuvad. LHV tüübid, Starmani tüübid ning kõik muud säärased kaabakad, kes ei lase seda minu jaoks niigi piinarikast ettevõtmist, mida poes käimine endast kujutab, mul rahus üle elada. Ja siis kui nad ei tule mind tülitama jään mõtlema, et mis nüüd, kas mina ei kõlbagi neile. Kuhu ma nüüd sellega jõuda.. Jah, õigus. Selle eelneva pärast ei ole mul ka suurt tahtmist ise võõraid tülitama minna. Õnneks oli ungarlastel kodust kaasa võetud sületäis pohhuid ja David võttis ohjad enda kätte. David rääkis ja mina tegin nendest vestlustest pilti, et neid pärast esitluses tõendusmaterjalidena ning ka eesteetilist väärtust lisavate disainielementidena kasutada saaks.

Peab mainima, et kõik, kellega juttu tegime, olid väga sõbralikud ning valmis meid keerulise ülesandega abistama. Ja mõistsid ka täitsa hästi inglise keelt seletada. Aga nende vastused meie küsimusele olid vastuvõetamatult igavad ning peale pikka ja läbimõeldud kaalutlemist, mis võttis aega mitte rohkem kui 4 sekundit, otsustasime nende vastused järeltöötluses pisut huvitavamaks teha.

Valik pilte kohalikest inimestest.

David kohalikega

David kohalikuga

Tegelt neid pilte on veel, aga tegin enamuse ungarlaste kaameraga ja miskisel huvitaval põhjusel ta pole viitsinud neid mulle saata.

Punkt 3 - Mis on Bukaresti aasta üritus?


EVS On-Arrival Training August 2016

(oleks see võistlus olnud, toonuks see vastus meile võidu)

Punkt 4 - Leidke Bukaresti rahvusteater ja tehke selle ees pilti. Uurige välja kelle nime see kannab.

Selline ta siis on. Täitsa suur teine.

Seal ees, päikesepaistelisel ilmal, lükkasime turistikäigu sisse ja tegime hästi palju pilte. Esiteks hoone, väärib ju pildistamist küll ja iga nurga alt. Lisaks sellele oli seal ees mitu vahvat skulptuuri millest üks, oli selline:

Kohalik kuulsus

See, vasaku käe külge jahmatavalt pika pöidla kasvatanud mees on ei keegi muu, kui Ion Luca Caragiale. Neile vähestele, kes teda ei tea - tegu on Rumeenia ühe kuulsaima kirjaniku ja poeediga, kelle tööde hulka kuuluvad teosed nagu "O noapte furtunoasă", "Conu Leonida faţă cu reacţiunea" ja loomulikult ka "O scrisoare pierdută".

Nooruspõlves täitsa ponks

Teatri ees oli teisigi, kes väärisid jäädvustamist.

Tunahan, Andras, David, Johnny

Kükitav piltnik

Lamaja

Punkt 5 - Vahetage mõne kohalikuga üks ese.

Kuna me ei olnud selle ülesande tõlkes just väga kindlad, siis otsustasime ta viimaste sekka jätta. Jalutasime läbi Bukaresti ja nautisime linna. Rääkisime teepeal kohalikega ja püüdsime Johnnyle õhtuks prutat leida. Edutu ja väsinuna otsustasime õlut otsima minna. Leidsime. Ühes õllega leidsime ka väga lahke baarmehe, kes meile punkti ära tõlkis ja kui juba, siis juba, aitas meil ka selle ülesande ära lahendada.

Pudel mulle, raha sulle

Punkt 6 - Rääkige kolme kohalikuga ja uurige, millisena näevad nemad tulevikku

Hästi.


 ---------------------------------------------------------------------------------------

Mulle ei meeldi suured linnad. Liiga palju inimesi ja maju. Aga Bukarest oli täitsa okei. Ehk aitasid kaasa need leitud uued sõpsid või andis mäekõrgune tarbitud alkoholi kogus mulle vähe positiivsema paari prille, läbi mille maailma näha.

Ei, tegelt oli asi selles kesklinna majal ja mis tema katuseservale keegi hea inimene kirja oli pannud.

"Jedi Mind Power. Sith Domination"

Rohkemat Bukaresti kohta saate lugeda linna ametlikult kodulehelt www.pmb.ro, mis juba 2003 aasta veebruarist saadik muutumatuna püsinud.

 Rumeenia ja keeleklass!

Sedaviisi armsalt, loogilist timeline'i täielikult eirates jõuan oma jutustusega eelmise nädala keskpaika, kus leidsin end tagasi Sighisoarast. Kerge kurbuse kõrvale võtsin Eestist kaasa ka külmad ilmad, enam ei ole siin nii soe, mis püksitriibud ketside peale mustriks sulavad.

Tuli meelde too nali neegrist, kes saunas sulama kippus

Aga, tagasijõudes ootas mind ees kohustus kohalike noorte ees - anda neile võimalus inglise keelt praktiseerida meie inglise keele tunnis, mis oli lihtsalt ..

Oi, näete. Tint on otsa saamas, kurivaim. Tead, teeme nii, et räägin sellest järgmine kord.