Kuidas Hendrik jälle maksumaksja raha eest lulli lõi.

Vahi aga, kus alles aeg lendab. Alles ma saabusin väsinuna siia kaugesse Euroopa nurgakesse ja nüüd, on möödas juba terve kuu. Uskumatu, tõesõna. Siin pole kerge olnud. Pidevalt soe ja päikeseline, õlu odavam, kui kraanivesi Eestis ning värsked puuviljad käesirutuse kaugusel. Õudne. Raske on mitte minna kärutäie õlle seltsis künkaservale vähki püüdma. Aga pole hullu, varsti tuleb sügis, mis minusuguse põhjamaise poika jaoks pidavat siin olema t-särgi aastaaeg. Kerge koduigatsus on ka peal, on inimesi keda tahaks näha (see seltskond, kes pidevalt venelaste poe ees probleemidevaba elu elab) ning must leib ja taluvõi, nendest tunnen ka puudust.

Peale viimast sissekannet on palju juhtunud. Koerad tahtsid mind nahka pista. Nägin rinnahoidjate mittekandmise kombe negatiivseid tippusid. Kasvatasin habeme ja ajasin selle maha. Elu on seiklus. Aga sellest kõigest mõni teine kord. Praegu, võtan teemaks eelmise nädala sündmuse: On Arrival Training (OAT).

On Arrival Training

Äge värk. Kõik eelmise kuu-kahe jooksul saabunud vabatahtlikud (~80 vahvat noort) võetakse ühte hotelli kokku. Makstakse seal kinni nende söök ja elamine ning lüüakse lulli. Üritust rahastab EL oma maksumaksjatelt saadud rahade eest. Aitäh teile kõigile. Ja ongi kõik.

Oli meeldiv.

 Tegelt on veel.
Bukarest, oli linnaks mis meid terve selle nädala jooksul võõrustas. Jõudsime sinna pühapäeva hommikul kell 5, buss sõitis viis tundi. Kõik kohad on siin üksteisest vähemalt viie tunni kaugusel. Kurat, kuidas ma igatsen Eestit. Ei jõua luxexpressis eessõitja peatoe miniekraanist isegi filmi lõpuni vaadata, enne kui riigi teise otsa oled saanud. Astusime linna, mille kohta kohalikud București ütlevad, tänavale ning suurest laiskusest otsustasime 5 kilomeetri kaugusele minekuks kasutada taksot. Õnneks oskasime enne sõitu hinna kohta pärida kuna hoolimata uksele kirjutatud hinnast 1.40 kohalikku raha (LEI) kilomeetri kohta, taheti meilt reisu eest ikka 40 LEI-d küsida. Süüdimatud. Komberdasime bussaka ümbruses teiste taksode vahet ka hinnapäringut teha, seda pea 15 minutit, enne kui ühistranspordi kasuks valiku tegime.  Ja väga õigesti tegime, sest:

Vaadake seda pisikest trammi. Nagu VW hipibussi emme.

 Tramm viis meid hotelli "Yesterday", mis oli valmis meid, varajasi saabujaid, rõõmsalt vastu võtma. Esimene tegevus? Uni, väga õige. Ärgates oli õues sooja 32 kraadi ja kõht pidas õigeks nõnda valjult hädaldada, et toanaaber selle peale samuti silmad lahti tegi. Kuna saabumise päeval vaid õhtusöök kinni maksti, tuli minna toitu jahtima. Laiskade noortena kuumal päeval ületasime ennast (ei söönud hotellis) ning läksime supermarketisse, mis asus hotellist 5 minuti kaugusel.

Sest mõnikord

Peab end hellitama

 Kokku maksis 6 eurtsi, olgu mainitud.

 Koolitus neljas grupis.

Lõunasöögile järgnenud pärastlõunane leiva luusselaskmise uinak lõppes õhtusöögi algusega, peale mida võeti vabatahtlikud esimest korda kokku ja pandi suures saalis suurde ringi istuma, et neile selgeks teha, mis neid üldiselt ees ootamas on. Ja meid jaotati nelja gruppi. Ma olin teises vist.

 Üldine kava nägi ette Euroopa Vabatahtlike programmi tutvustamist - kuidas asjad toimivad, kes selle eest maksavad ja kui palju ning mille eest meil maksta tuleb, kui käkki keerame. Samuti räägiti meie ja projekti läbiviijate õigustest ning kohustustest. Lisaks sellele, tegime veel endasse vaatavaid ülesandeid (mingit hipivärki), rääkisime meeskonnatöö olulisusest, tegime vahvaid energizer'eid, vaatasime naljakat filmi ning mängisime mänge. Väga paljudele ei meeldinud selline täiskasvanud inimestega nõnda lapsikult käitumine. Ma ei olnud üks nendest ja seetõttu valisin nädala lõpus toimunud töötubadest "Rumeenia laste mängud enne pokemone".

Läksime kohalikku parki, kus kohalikud tööinimesed oma lõunat veetsid ja noored üksteise kaisus pinkidel taevast imetlesid ning hakkasime mängima. Keksutasime, ajasime üksteist taga ühes huvitavas "kullimängu" variatsioonis ning mängisime ukakat. Esmalt vaatasid kohalikud meid üsnagi veidralt, altkulmu lausa, kuid ukaka ajal kui nende taha varjumas käisime, saime naeratused koos kerge kadedusega ka nende nägudele.

Et mind mõni türklanna taga ajaks, poleks osanud kunagi oodata.

Kõige vahvam osa nädalast oli "Intercultural night", mille raames pidid iga riigi vabatahtlikud üheskoos etendama oma rahvuslikke eripärasid välja tuues teatri/muusika/luule -tüki? teemal "Esimene Kohting".
Türklasi oli 20 ringis, itaallasi 15 kanti, hispaanlasi kümmekond. Ma olin ainuke eestlane. Ei olnud häda midagi, kirjutasin etenduseks ühe vinge monoloogi stereotüüpiliselt vaoshoitud Eesti mehe sisemõtisklustest esimese kohtingu ajal. Kaaslaseks publiku seast mõni neiu ning kogu asi esitatud eesti keeles, sest tabasin end vahetult enne inglise keeles mõtlemas ja pidin asja parandama. Aga, ma polnud ainuke üksik oma riigi esindaja. Teised minusugused õnnetukesed panid pead kokku ja moodustasid tiimi, mis kujunes välja Ida-Eurooplaste meeskonnaks ning võtsid minu ka kampa. Tšehhitar Anna, valgevenelane Vlad (jap), poolatar Kasia ning slovakitar - on vist õige, kelle nime ma ei mäleta. Kamoon, nädalaga 80 uut tuttavat, proovige ise meelde jätta. Panime kokku Ida-Euroopa huumorilise (aga see peaks olema sõna) sketšiseeria ühes baaris toimuvatest külgelöömistest ja kohtingutest. Tšehhitar tõmbas nina täis, poolatar üritas meeleheitlikult rajalt maha võtta üht ponksi hispaania poissi ning mina, etendades kelmikat homoseksuaali, sattusin valgevenelasega külgelöömiskatse tõttu kaklema. Küll oli alles vahva.

Kuigi ma tean, et pelgalt selle lühikese kirjelduse põhjal julgete te meie esitust parimaks pidada, siis tõele aru andes see nii polnud. See tase, mida too õhtu pakkus oli väga positiivselt üllatav. Saksad esitasid kahekesi megaägeda versiooni Rapuntseli muinasjutust, milles oli kaasaegset Tinderdamist, luulet ja nad panid saalitäie noori laulma "Wind of Change"-i. Portugaallannad, kolmekesi, suutsid väga mõnusasti tutvustada oma kultuuri ning lõpetada esitus mõnusa naljaga, et Portugal pole linn Hispaanias. Hispaanlased kõmmutasid ikka suurejooneliselt nagu neil kombeks on, ei jäänud ka härjavõitlus välja. Kõige kaasahaaravama šõu tegid itaallased, kellele nende 'prop department' lausa ühe paberist mopeedi valmis ehitas.

Tädidele läks peale. Foto: Jean Esturoune

Täitsa tore nädal oli. Jääb pikaks ajaks meelde. Ning nüüd on mul üle Euroopa inimesi, kelle juures crashida, kui kunagi mõnest neile lähedalasuvast kõrtsus kortsus nina ja švipsis peaga välja visatakse. Kasud sees.

Grupp 2 fo' life

Ajaa, paar päeva tagasi tuli siia teine maalane, täitsa päris lausa. Nimeks on Karolina ning tema seiklustest saate huvi ja inglise keele oskuse korral lugeda, kui klikkate siia. Või SIIA. või hoopis            siiia.
(Ärge seda printsessi asja uskuge.)