Lull Bukarestis, kuidas Tartumaal käisin ja tagasi ROM-lasse jõudes kohe keeli hakkasin õpetama.

Oi, tere! Pole ammu kirjutanud. Aeg, tead, see kipub ikka ruttu minema. Alles see oli, kui ma rõõmsalt uhkeldasin oma seiklustest On-Arrival Training-üritusel ja nüüd on pea neli nädalat möödunud. Mis siis vahepeal toimunud on?

Alustuseks, kasvatasin habeme. No mitte nii väga just ei kasvatanud, pigem lihtsalt ei ajanud seda maha, kuna siin väljamaal olles pole ühtegi inimest kelle jaoks tunnen vajadust hea välja näha, siis lasin karvadel näos vohada ja universumi tasakaalu säilitamiseks leidsin muid kohti mida raseerida ^^. Kaenla alused, sa nurjatu mõtlemisega lugeja. Kuigi jah, ka sealt, aga too on juba pikem traditsioon. Okei. Lähme edasi.

Niisiis, hoolimata veidralt karvastest aladest kehal, mis võiks nagu olla märgiks ka võimalikkusest uhkele habemele, minu ilus näolapp just kõige edukamalt endale katet ei kasvata. Selline, tiba hõre või nii. Aga pole hullu, sest sõber raseerija tuleb alati sellistest olukordades appi.

Minu puberteetlikult mehise habeme alt ilmus välja, jällegi, jalustrabavalt ilus, kuid siiski beebi-nägu. Mulle sobib ainult kolmepäevane, tuleb välja.

EESTI!

 Käisin korra koitsas ära. Küll oli vahva. Nägin kõiki kallisid ja Pilovskit. Tartumaal käisin ka ja sõin seal Maarikaid/Vaasikaid - mingeid maasika ja vaarika ristsugutisi. Oli tore.

Lull Bukarestis

Läheme korraks tagasi minu OAT päevadesse.
Bukarest. Pisike Pariis nagu teda Aasias tuntakse. Ilus koht, mida kahjuks liiga vähe uurida sain. Euroopa suuruselt kuues linn, milles elab pea 2,5 miljonit inimest. Tallinnaga võrreldes 60 rohkem ruutkilomeetrit mida avastada. Sellest hoolimata olin terve seal veedetud nädala põhimõtteliselt kahes kohas - Hotellis või hotelli lähedal pargis (õlut joomas, mitte grünet nautimas. Ega ma miskine hipi pole, et murulapil pelgalt persetades elust rõõmu suudan tunda). Kella neljani kibeda rahamaitseta kesvamärjukest nautides väga palju asjalikemaid rännakuid järgneval päeval ette võtta ju ei suuda. Kuid siiski, sunniti meid koolituse raames ka linna, "City Rally't" tegema.

City Rally

Kui teatriõhtu välja jätta, oli see minu jaoks nädala lemmar  üritus. Grupil tuli neljaks jaguneda, mis tähendas seda, et kõik need põhjendamatult aktiivsed inimesed (ja üks kelm, kes teadis kus pundis ta kõige vähem ise tegema peab), moodustasid kibekirelt omavahel kolm tiimi ning kuus allesjäänud meest leidsid olude sunnil end üksteise seltsis. Mina, Jean (aka Johnny), Tunahan ning kaks erakordselt vahvat tüüpi Ungarist - David ja Andras. Meeskond missugune. Seejärel anti meile kätte ülesanded, mille täitmise kohta järgmisel päeval kiire presentatsioon teha tuli.

Dear dear, volunteers volunteers

Vahi krutskeid. Olid kohalikus keeles need paberile kandnud. Kuid polnud neist vastast tänapäeva tehnoloogiale, mis meid peaaegu veatult päästis. See neljanda punkti 'karu' osa jäi ungarlastele alguses segaseks, aga saime ka tollest jagu.

Punkt 1 - Nimekiri sel nädalal Bukarestis toimuvatest kultuuriüritustest

Võtsime endale kohe alguses selge sihi kuidas asju teha, eesmärgiga võimalikult ruttu õlut jooma saada ja seetõttu plaanisime kohe esimese ülesande Google jaoks jätta. Kuid siis leidsime viisi see käigupealt lahendada - pildista kõiki postereid ja lükka need hiljem powerpointi.

Festival @ Uranus. Kek.

Punkt 2 - Uurige 6 kohaliku käest, mida nad nädalavahetuseti teevad

Kui on üks asi mida ma ei salli, siis see on see, kui mõni teismeliste fantaasiafilm kasutab AcDc loomingut lambikate vahestseenide taustamuusikana. Ime kala, Percy Jacksoni välgufilm. Aga, olles palju laiahaardelisema sallimatusega, pean tunnistama, et mind hirmsal kombel häirib ka, kui võõrad inimesed lambist mind avalikus kohas tülitama kipuvad. LHV tüübid, Starmani tüübid ning kõik muud säärased kaabakad, kes ei lase seda minu jaoks niigi piinarikast ettevõtmist, mida poes käimine endast kujutab, mul rahus üle elada. Ja siis kui nad ei tule mind tülitama jään mõtlema, et mis nüüd, kas mina ei kõlbagi neile. Kuhu ma nüüd sellega jõuda.. Jah, õigus. Selle eelneva pärast ei ole mul ka suurt tahtmist ise võõraid tülitama minna. Õnneks oli ungarlastel kodust kaasa võetud sületäis pohhuid ja David võttis ohjad enda kätte. David rääkis ja mina tegin nendest vestlustest pilti, et neid pärast esitluses tõendusmaterjalidena ning ka eesteetilist väärtust lisavate disainielementidena kasutada saaks.

Peab mainima, et kõik, kellega juttu tegime, olid väga sõbralikud ning valmis meid keerulise ülesandega abistama. Ja mõistsid ka täitsa hästi inglise keelt seletada. Aga nende vastused meie küsimusele olid vastuvõetamatult igavad ning peale pikka ja läbimõeldud kaalutlemist, mis võttis aega mitte rohkem kui 4 sekundit, otsustasime nende vastused järeltöötluses pisut huvitavamaks teha.

Valik pilte kohalikest inimestest.

David kohalikega

David kohalikuga

Tegelt neid pilte on veel, aga tegin enamuse ungarlaste kaameraga ja miskisel huvitaval põhjusel ta pole viitsinud neid mulle saata.

Punkt 3 - Mis on Bukaresti aasta üritus?


EVS On-Arrival Training August 2016

(oleks see võistlus olnud, toonuks see vastus meile võidu)

Punkt 4 - Leidke Bukaresti rahvusteater ja tehke selle ees pilti. Uurige välja kelle nime see kannab.

Selline ta siis on. Täitsa suur teine.

Seal ees, päikesepaistelisel ilmal, lükkasime turistikäigu sisse ja tegime hästi palju pilte. Esiteks hoone, väärib ju pildistamist küll ja iga nurga alt. Lisaks sellele oli seal ees mitu vahvat skulptuuri millest üks, oli selline:

Kohalik kuulsus

See, vasaku käe külge jahmatavalt pika pöidla kasvatanud mees on ei keegi muu, kui Ion Luca Caragiale. Neile vähestele, kes teda ei tea - tegu on Rumeenia ühe kuulsaima kirjaniku ja poeediga, kelle tööde hulka kuuluvad teosed nagu "O noapte furtunoasă", "Conu Leonida faţă cu reacţiunea" ja loomulikult ka "O scrisoare pierdută".

Nooruspõlves täitsa ponks

Teatri ees oli teisigi, kes väärisid jäädvustamist.

Tunahan, Andras, David, Johnny

Kükitav piltnik

Lamaja

Punkt 5 - Vahetage mõne kohalikuga üks ese.

Kuna me ei olnud selle ülesande tõlkes just väga kindlad, siis otsustasime ta viimaste sekka jätta. Jalutasime läbi Bukaresti ja nautisime linna. Rääkisime teepeal kohalikega ja püüdsime Johnnyle õhtuks prutat leida. Edutu ja väsinuna otsustasime õlut otsima minna. Leidsime. Ühes õllega leidsime ka väga lahke baarmehe, kes meile punkti ära tõlkis ja kui juba, siis juba, aitas meil ka selle ülesande ära lahendada.

Pudel mulle, raha sulle

Punkt 6 - Rääkige kolme kohalikuga ja uurige, millisena näevad nemad tulevikku

Hästi.


 ---------------------------------------------------------------------------------------

Mulle ei meeldi suured linnad. Liiga palju inimesi ja maju. Aga Bukarest oli täitsa okei. Ehk aitasid kaasa need leitud uued sõpsid või andis mäekõrgune tarbitud alkoholi kogus mulle vähe positiivsema paari prille, läbi mille maailma näha.

Ei, tegelt oli asi selles kesklinna majal ja mis tema katuseservale keegi hea inimene kirja oli pannud.

"Jedi Mind Power. Sith Domination"

Rohkemat Bukaresti kohta saate lugeda linna ametlikult kodulehelt www.pmb.ro, mis juba 2003 aasta veebruarist saadik muutumatuna püsinud.

 Rumeenia ja keeleklass!

Sedaviisi armsalt, loogilist timeline'i täielikult eirates jõuan oma jutustusega eelmise nädala keskpaika, kus leidsin end tagasi Sighisoarast. Kerge kurbuse kõrvale võtsin Eestist kaasa ka külmad ilmad, enam ei ole siin nii soe, mis püksitriibud ketside peale mustriks sulavad.

Tuli meelde too nali neegrist, kes saunas sulama kippus

Aga, tagasijõudes ootas mind ees kohustus kohalike noorte ees - anda neile võimalus inglise keelt praktiseerida meie inglise keele tunnis, mis oli lihtsalt ..

Oi, näete. Tint on otsa saamas, kurivaim. Tead, teeme nii, et räägin sellest järgmine kord.

Kuidas Hendrik jälle maksumaksja raha eest lulli lõi.

Vahi aga, kus alles aeg lendab. Alles ma saabusin väsinuna siia kaugesse Euroopa nurgakesse ja nüüd, on möödas juba terve kuu. Uskumatu, tõesõna. Siin pole kerge olnud. Pidevalt soe ja päikeseline, õlu odavam, kui kraanivesi Eestis ning värsked puuviljad käesirutuse kaugusel. Õudne. Raske on mitte minna kärutäie õlle seltsis künkaservale vähki püüdma. Aga pole hullu, varsti tuleb sügis, mis minusuguse põhjamaise poika jaoks pidavat siin olema t-särgi aastaaeg. Kerge koduigatsus on ka peal, on inimesi keda tahaks näha (see seltskond, kes pidevalt venelaste poe ees probleemidevaba elu elab) ning must leib ja taluvõi, nendest tunnen ka puudust.

Peale viimast sissekannet on palju juhtunud. Koerad tahtsid mind nahka pista. Nägin rinnahoidjate mittekandmise kombe negatiivseid tippusid. Kasvatasin habeme ja ajasin selle maha. Elu on seiklus. Aga sellest kõigest mõni teine kord. Praegu, võtan teemaks eelmise nädala sündmuse: On Arrival Training (OAT).

On Arrival Training

Äge värk. Kõik eelmise kuu-kahe jooksul saabunud vabatahtlikud (~80 vahvat noort) võetakse ühte hotelli kokku. Makstakse seal kinni nende söök ja elamine ning lüüakse lulli. Üritust rahastab EL oma maksumaksjatelt saadud rahade eest. Aitäh teile kõigile. Ja ongi kõik.

Oli meeldiv.

 Tegelt on veel.
Bukarest, oli linnaks mis meid terve selle nädala jooksul võõrustas. Jõudsime sinna pühapäeva hommikul kell 5, buss sõitis viis tundi. Kõik kohad on siin üksteisest vähemalt viie tunni kaugusel. Kurat, kuidas ma igatsen Eestit. Ei jõua luxexpressis eessõitja peatoe miniekraanist isegi filmi lõpuni vaadata, enne kui riigi teise otsa oled saanud. Astusime linna, mille kohta kohalikud București ütlevad, tänavale ning suurest laiskusest otsustasime 5 kilomeetri kaugusele minekuks kasutada taksot. Õnneks oskasime enne sõitu hinna kohta pärida kuna hoolimata uksele kirjutatud hinnast 1.40 kohalikku raha (LEI) kilomeetri kohta, taheti meilt reisu eest ikka 40 LEI-d küsida. Süüdimatud. Komberdasime bussaka ümbruses teiste taksode vahet ka hinnapäringut teha, seda pea 15 minutit, enne kui ühistranspordi kasuks valiku tegime.  Ja väga õigesti tegime, sest:

Vaadake seda pisikest trammi. Nagu VW hipibussi emme.

 Tramm viis meid hotelli "Yesterday", mis oli valmis meid, varajasi saabujaid, rõõmsalt vastu võtma. Esimene tegevus? Uni, väga õige. Ärgates oli õues sooja 32 kraadi ja kõht pidas õigeks nõnda valjult hädaldada, et toanaaber selle peale samuti silmad lahti tegi. Kuna saabumise päeval vaid õhtusöök kinni maksti, tuli minna toitu jahtima. Laiskade noortena kuumal päeval ületasime ennast (ei söönud hotellis) ning läksime supermarketisse, mis asus hotellist 5 minuti kaugusel.

Sest mõnikord

Peab end hellitama

 Kokku maksis 6 eurtsi, olgu mainitud.

 Koolitus neljas grupis.

Lõunasöögile järgnenud pärastlõunane leiva luusselaskmise uinak lõppes õhtusöögi algusega, peale mida võeti vabatahtlikud esimest korda kokku ja pandi suures saalis suurde ringi istuma, et neile selgeks teha, mis neid üldiselt ees ootamas on. Ja meid jaotati nelja gruppi. Ma olin teises vist.

 Üldine kava nägi ette Euroopa Vabatahtlike programmi tutvustamist - kuidas asjad toimivad, kes selle eest maksavad ja kui palju ning mille eest meil maksta tuleb, kui käkki keerame. Samuti räägiti meie ja projekti läbiviijate õigustest ning kohustustest. Lisaks sellele, tegime veel endasse vaatavaid ülesandeid (mingit hipivärki), rääkisime meeskonnatöö olulisusest, tegime vahvaid energizer'eid, vaatasime naljakat filmi ning mängisime mänge. Väga paljudele ei meeldinud selline täiskasvanud inimestega nõnda lapsikult käitumine. Ma ei olnud üks nendest ja seetõttu valisin nädala lõpus toimunud töötubadest "Rumeenia laste mängud enne pokemone".

Läksime kohalikku parki, kus kohalikud tööinimesed oma lõunat veetsid ja noored üksteise kaisus pinkidel taevast imetlesid ning hakkasime mängima. Keksutasime, ajasime üksteist taga ühes huvitavas "kullimängu" variatsioonis ning mängisime ukakat. Esmalt vaatasid kohalikud meid üsnagi veidralt, altkulmu lausa, kuid ukaka ajal kui nende taha varjumas käisime, saime naeratused koos kerge kadedusega ka nende nägudele.

Et mind mõni türklanna taga ajaks, poleks osanud kunagi oodata.

Kõige vahvam osa nädalast oli "Intercultural night", mille raames pidid iga riigi vabatahtlikud üheskoos etendama oma rahvuslikke eripärasid välja tuues teatri/muusika/luule -tüki? teemal "Esimene Kohting".
Türklasi oli 20 ringis, itaallasi 15 kanti, hispaanlasi kümmekond. Ma olin ainuke eestlane. Ei olnud häda midagi, kirjutasin etenduseks ühe vinge monoloogi stereotüüpiliselt vaoshoitud Eesti mehe sisemõtisklustest esimese kohtingu ajal. Kaaslaseks publiku seast mõni neiu ning kogu asi esitatud eesti keeles, sest tabasin end vahetult enne inglise keeles mõtlemas ja pidin asja parandama. Aga, ma polnud ainuke üksik oma riigi esindaja. Teised minusugused õnnetukesed panid pead kokku ja moodustasid tiimi, mis kujunes välja Ida-Eurooplaste meeskonnaks ning võtsid minu ka kampa. Tšehhitar Anna, valgevenelane Vlad (jap), poolatar Kasia ning slovakitar - on vist õige, kelle nime ma ei mäleta. Kamoon, nädalaga 80 uut tuttavat, proovige ise meelde jätta. Panime kokku Ida-Euroopa huumorilise (aga see peaks olema sõna) sketšiseeria ühes baaris toimuvatest külgelöömistest ja kohtingutest. Tšehhitar tõmbas nina täis, poolatar üritas meeleheitlikult rajalt maha võtta üht ponksi hispaania poissi ning mina, etendades kelmikat homoseksuaali, sattusin valgevenelasega külgelöömiskatse tõttu kaklema. Küll oli alles vahva.

Kuigi ma tean, et pelgalt selle lühikese kirjelduse põhjal julgete te meie esitust parimaks pidada, siis tõele aru andes see nii polnud. See tase, mida too õhtu pakkus oli väga positiivselt üllatav. Saksad esitasid kahekesi megaägeda versiooni Rapuntseli muinasjutust, milles oli kaasaegset Tinderdamist, luulet ja nad panid saalitäie noori laulma "Wind of Change"-i. Portugaallannad, kolmekesi, suutsid väga mõnusasti tutvustada oma kultuuri ning lõpetada esitus mõnusa naljaga, et Portugal pole linn Hispaanias. Hispaanlased kõmmutasid ikka suurejooneliselt nagu neil kombeks on, ei jäänud ka härjavõitlus välja. Kõige kaasahaaravama šõu tegid itaallased, kellele nende 'prop department' lausa ühe paberist mopeedi valmis ehitas.

Tädidele läks peale. Foto: Jean Esturoune

Täitsa tore nädal oli. Jääb pikaks ajaks meelde. Ning nüüd on mul üle Euroopa inimesi, kelle juures crashida, kui kunagi mõnest neile lähedalasuvast kõrtsus kortsus nina ja švipsis peaga välja visatakse. Kasud sees.

Grupp 2 fo' life

Ajaa, paar päeva tagasi tuli siia teine maalane, täitsa päris lausa. Nimeks on Karolina ning tema seiklustest saate huvi ja inglise keele oskuse korral lugeda, kui klikkate siia. Või SIIA. või hoopis            siiia.
(Ärge seda printsessi asja uskuge.)