Kuidas põrgu kirikupervertide neelamisega Clujist algust tegi.

Slayer peletab hipisid.

 Reisima!

Eelmise nädala alguses tuli tüdrukutel idee vähe reisida. Näha natuke rohkemat, kui see, mida pakub meie pisikene Sighisoara. Vahi kui armsaks teine saanud on, "meie pisikene", ei saa ma vastu nende värviliste majade võludele teps mitte. Kuna ühe itaallanna, Maria Sole, peika toimetab sarnase vabatahtlike programmi kallal linnas nimega Baia Mare, otsustati sinna minna. Tee peale jääv vahva koht nimega Cluj-Napoca (edaspidi Cluj), linn mis on Rumeenias elanike arvus hõbemedali omanik, otsustati ka ette võtta. Mingisuguse totra kirikliku püha tõttu 15 augustil (keegi Maarja oli siis taevasse lubatud) saime ühe reisupäeva juurde ning tänu sellele ka kummaski linnas öö veeta.

Reedese tööpäeva lõpus selgus, et üks kohalik siiski ei bronninud meile bussipileteid ning tänu sellele pidime hakkama mõtlema hääletamise peale. "Hijacking", mille kasutamist hoolimata minu pidevatest parandamistest neiud ei lõpeta, planeeriti kella üheksa peale. Nõnda me siis kell kümme sellega algust tegime.

"Hijacking"

Oma viiese pundi pidime jagama kaheks, et suurendada võimalust masinale pääseda. Mina ja Tiziana ning teised kolm. Võttis tükk tegemist, et masinat saada. Pea viisteist minutit ühes kohas seismist

Küüdipakkujaks sai Cluji lähedalt pärit veokajuht, kes meid ilusasti kabiini istuma lasi. Enne hääletamist loeti mulle sõnad peale, et oleksin autos jutukas ning ei kasutaks idekat võimalust magada, kuna see poleks viisakas. Autojuht ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Küllaga rääkis ta soravalt itaalia keelt. Saatsin Tizi poole pilgu "Sinu etteaste, hah!" ning sättisin end istmete taha voodile mugavalt sisse ja magasin.

Sighisoarast Cluji on umbestäpselt 160 km, reis kestis meil 3 tundi. Selle eest võib tänada neid fantastiliselt kurvilisi-käänulis teid, mis küngaste ühtedest servadest üles ja teistest alla sõidavad. Väga paljud ennast sellest ja üldistest (eestlase jaoks) liikluskommetest siiski häirida ei lase ning julgevad võtta vastu otsuse sõita nagu täielikud lollakad. Ka meie veokajuht. Ilma turvavöö kaitsva embuseta oli autos üksjagu hirmus olla.

Cluj'is, nagu eelnevalt kokku sai lepitud, kohtusime teise pundiga kohalikus raudteejaamas. Tervelt pool tundi pidime näljastena neid ootama. Üheskoos meiega liitunud Maria peikaga läksime sööma. Väljas söömine, ka nö korralikes kohtades on siinmail ikka õige odav. Läksime Itaalia toitu pakkuvasse söögikohta ja kuiväga ma ka ei üritanud, ei õnnestunud mul teha suuremat arvet, kui seitse eurot. Tegelikult ma väga ei üritanud, spagetid carbonaraga? Carbonaraselt? Menüüs kirja pandud "spaghetti carbonara" nimeline toit ning klaas vääärsket mahla, apelsinidest, oli kõik mis suvatsesin tellida. Portsjon pani ka minusuguse õgardi end mõnusalt tundma.

Cluj-Napoca

 Avastada oli linnas nii mõndagi huvitavat. Näiteks oli ühe uhke kiriku taha püstitatud monument hobusele. Täpselt nii, monument hobusest, keda ümbritsesid mingid lippudega sellid ja kelle turjal oli keegi kuldse pärjaga mees.
Monumendile oli kirjutatud, et eluka nimi oli olnud Mathias Rex, mis on minu tagasihoidlikul hinnangul üks väga ilus nimi hobusele. Kusjuures, oli samanimeline mees 15. sajandil sealmail kuningaks olnud, mis paneb arvama, et pidi ta ikka üks väärt loom olema, et sähuke nimi välja teenida.

Meil oli kunagi maal suur tööhobune. Käisime vanaisaga ükskord sealkandis. Hobu seisis sauna ees ja näris muru ning mina suurest elevusest läksin ta külge sügama. Enne kui jõudsin käe välja sirutada astus ta mulle varba peale. Valus oli. Aga isegi selle obese nime ma ei mäleta. Oleks ta nimi olnud Mathias Rex, kasvõi Vambola või Vamps, võite kindel olla, et see mulle meelde oleks jäänud. Kui ma suureks saan ja hobuse ostan, panen talle nimeks Mathias Rex. Või Vambola.

Seda, kes kõik need onud tema ümber ja turjal olid, seda seal kusagil kirjas ei olnud. Siin on üldse need asjad nii veidralt tehtud, et kui rumeenia või ungari keelt lugeda ei mõista, siis polegi sul midagi lugeda. Ühe kiriku ees oli terve meri suuri uhkeid plakateid, mida oskajamad lugemas käisid. Nõnda suur tuhin oli neil peal, et pidid kiriku ees pea, et lausa omavahel kaklema hakkama. Kui asjad maha rahunesid, sain ka jaole vaatama, et mis asja pärast need inimesed nii ägedalt seal kiriku ees rapsisid.

Keeleväänamisharjutus nr 1

Seesuguseid postereid oli siis terve kirikuesine täis, ainult teine pilt ja kiri peal. Ei hakanud igaühest eraldi ka pilti tegema kuna sama arusaamatuks jäänuks see tekst ikka. Ehk oli minged ägedad kirikutegelased kusagilt kaugemalt külla tulemas või midagi säärast.


Hobusest mitte väga kaugel oli üks kaheksast Cluji kõrgkoolist. Ma ei tea miks tüdrukud seda niiväga vaatama tahtsid minna, aga lonkisin nendega kaasa, sest mulle ei meeldi suures linnas üksi olla. Kool oli täitsa nagu üks kool. Suur maja, mahutab tõenäoliselt palju õpilasi ja see on ühe korraliku kooli puhul oluline.
Sellest pilti tehes, sattus sinna peale tõenäoliselt mõni asutuse valvuritest, mees kelle pilgust võis lugeda äraütlemata ükskõikset turistidevastast põlgust. Ja ma tean, et see kirjeldus pole loogiline, aga käige metsa.
Läks teine vaid rektoraadi jaoks reserveeritud prügikasti juurde suitsu tegema (pohh-yolo on vist see väljend, mida nüüd võib kasutada, kas mitte?). Küll alles hoolitsevad oma õppejõudude eest, eraldi prügikastid lausa.

Pohh - yolo

Nüüd oli aeg jalga puhata ja selleks oli keset Cluji, vähemalt minu arvates, üks erakordselt vahva koht püsti pandud. Postamendi otsas autoiste ja neid terve trobikond. Jõle kehva oli sinna peale ronida ja ainult ühe korra sain üritada. "Ära roni, see on kunst". Võis olla küll, aga kuna ühegi sildi peal mõistetavas keeles infot polnud pandud, oli äraütlemata häbematu sedavõrd ahvatlevaid istmeid ühe väsimusest nõrkeva Hendriku teele toppida.

Kunst

 Aga monumente oli linnas veel. Esimest korda elus nägin ma monumenti juristist. Tõsilugu, rumeenlased ehitasid juristile monumendi. Lausa sellise, kus tal mõõk käes on. See jurist oli Avram Lancu, ta oli 19. sajandil rumeenlaste iseseisvuspüüdluste üks juhtfiguure. Nimelt, kui Austria keisririigis 1848-dal aastal olukord käärima läks ja väga paljud piirkonnad iseseisvust nõudma hakkasid, otsustas Lancu samuti võimalust kasutada. Sportliku ja aktiivse sellina käis ta künkalt künkale, külast külasse ja ärgitas sealset pööbelkonda valitsejate vastu meelt avaldama. Üsna pea läks sõjaks. Austerlaste vastu kõige kõvemini sõdivate ungarlaste arvamus oli Rumeenia valdused enda alla võtta ning sellest tingituna koondas Lancu oma väed ühte austerlastega ja kiusas Transilvaanias neid Ungari vägesid nõnda edukalt, et sõlmiti vaherahu. Lõpuks, aga, rumeenlased kapituleerusid, Avram sai närvivapustuse ning mitte kaua peale seda leidis oma otsa.

Vähemalt ehitati talle monument

Rumeenias on haiglate ja kirikute suhe 1:50 -le. Ja see paistab silma. Ja neid ehitatakse pidevalt juurde. Suuri, uhkeid kirikuid, maksumaksja raha eest. Metsikud summad raha pannakse põlema suures joones kasutu ja inimkonna arengut takistava organisatsiooni hüvanguks. Õnneks otsustati seda asja natuke ümber vaadata. Möödunud aasta lõpus toimunud Bukaresti klubipõleng tõi selle probleemi väga valusalt esile, kui nendel vähestel haiglatel oli vigastatutega tegelemisel raskusi. Aga mis ma ikka kirun, esmaspäeva sain ju vabaks.

Tuleb veel jubedam, kui see meie Lasnamäe mölakas.

Cluj suutis pakkuda siiski enamat, kui hiiglaslikke märke inimrumalusest. Terve õhtu, mis linnas veetsime oli (hoolimata sellest, et mulle see linn üldse ei meeldi) suht ok. Ilus ilm tõi inimesed tänavatele  (mulle ei meeldi, kui inimesi liiga palju on). Ahh, tühja kah, mis ma ikka üritan. Cluj imes. Ma ei tea milles asi oli, aga seal polnud üldse mõnus olla ning säärane mulje jäi ka teistele. Mille kuradi pärast see linn nõnda kehva emotsiooni mulle küll jättis, öelda ma ei oska.

 Ahjaa, see põrguvärk.

Clickbait

Julgesin ma korra ühte kirikusse sisse astuda ja seal terendas põrandas lai auk. Kuna mitte ühtegi vaimuliku seal olema ei paistnud võis see tähendada vaid seda, et pikalt hilinenud teamwork ühe langenud ingli ja taevaisa vahel sai lõpuks alguse ning kisti need pühamehed sealt samast august põrgu põletavatesse leekidesse. Või, tehti remonti.