Kuhu kurat ma nüüd sattunud olen?

Ärkasin laupäeva hommikul, peale kosutavat viietunnist und, kell kaheksa null neli. Eelneval ööl mulle usaldatud väike toakene oli päevavalguses isegi päris sheff. Selline, armas. Valged seinad, väike kraanikauss, millele puuplaat peale oli pandud (võtsin seda kui vihjet süsteemi mitte kasutada), väike lauake akna all. Aknast avanes täitsa numm vaade õuele ja meie rõdule (rõdu!!!), mis tervet maja sisehoovipoolset seina kaunistab. Toa nurgast pääses pisukesse "garderoobi", mille tagaseinas oli metallist nelja riiuliga... riiul? riiulmööbeliasjandus? Igatahes, see oli metallist ja sel oli neli riiulit, selline äste prosta. Magasin ma kusjuures kahekordses narivoodis. Alumisel korrusel, sest ma ei taha sealt ülevalt jälle alla kukkuda.

Meie õues. X ja Z on sõnas - peab midagi änksi olema.

 

        Peale kiiret hügieeni meie kolmetoalise korteri täitsa 'okeis võttes arvesse, et see on vabatahtlike elamine Rumeenias' pesuruumis, julgesin oma padjanäguse pea korteriuksest välja pista. Vaikus. Laupäev, kell kaheksa, midagi muud oodata oleks päris julge olnud. Libisesin, kartusest teisi äratada, vaikselt ja kiirelt oma varbavaheplähvidel (shoutout to Artur!) üle nagiseva puitpõranda ja trehvasin kööki. Mingi prantsuse tüüp sõi seal omaette röstsaia. Kiire tutvus selgitas välja, et on teine üks täitsa vahva fotograaf ning tema inglise keele oskus on päris kehv. Muide, olles selles osas eelnevalt täiesti pimedusse jäetud, kes mind siin ees ootavad, tundsin koheselt temas ära prantslase. Kujutage ette üht kõhna, keskmisest pikemat prantsuse noormeest, vot, tema see ongi. Kannab nime Joan. Mina jõudsin nii hilja, et süüa mul polnud kohalikust poest mahti osta ja pea kõik mis kaasa tarisin, kaasa arvatud oma hommikusöögi, sõin rongis õlle kõrvale ära. Tahtejõuetu lollpea. Kuid siiski! Mul oli terve tahvel fazeri šokolaadi, pähklitega ja puha ning see.. jäi lauale külakostiks.

Mingi prantsuse tüüp

      Peatselt ärkasid teised ka, nende seas klemm, kes end Artjomina tutvustas. Algselt jäi mul kuulmata, mida ta peale oma nime veel mulle pomises, aga hiljem sai see selgeks, kui ma ehmatusega teda eesti keelt rääkimas kuulsin. Kaasmaalane. Tore tüüp, näitas videost kuidas siin ükskord torudest tulev vesi meeldivalt mudapruun oli ja andis mulle pesupesemisvahendit. Sellist uhket, mis otse pesumasinasse käib, mitte toda pulbrilist sinna sahtlisse. (Vajab äramärkimist, et pole seda jõudnud veel kasutada ja pudel seisab minu musta pesu täis kilekoti kõrval veel selle sissekande kirjutamise hetkel.) Tubli mees, leidis siit omale Hispaania tädi, kellega paar päeva hiljem kodumaale kimas. Mitte ainult Eesti naised ei oska väljamaalt partnereid leida, ka mehed.

Peaks natuke seltskonnast rääkima. Mitte palju, natukene. Suur osa inimesi on siin oma projekti lõpetamas või juba lõpetanud, aga kuna ruumi on, siis jäisivad nad tiba kauemaks. Tüdrukrahvad olid siin minu saabudes üksjagu tugevas ülekaalus. Esindatud riigid: Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Kreeka, Küpros, Aserbaidžaan ja külalistena olid läbisõidul siin esindajad Türgist ja üks Eesti tüdruk. Eesti plika nõnda pisike, et pista või teksapükste taskusse, sinna väiksesse, mis algselt oli mõeldud taskukellade jaoks. Mina kannan seal näiteks korterivõtmeid ja üht maa-ahhaati, mis mulle ühe armsa neiu poolt reisile kaasa anti. Vot. Mõte jooksis kokku. Näedsa, kuis üks neiu mõjuda võib.

Seltskond

Aga, läheme edasi. Itaalia tüdrukud minu projektist lubasid mulle kohalikus vanalinnas kultuuri näidata, aga sinna oli täpselt ühe South Parki episoodi ja mõnusa lõunauinaku jagu aega. Need tehtud, läksime kultuuri vaatama.

Tegin ukse lahti ning pidin šoki saama. Vaatasin ühele poole, teisele poole ja siis hakkas kohale jõudma, et ma väljamaale sattunud olen. Jõudsin öösel nii hilja, et väsinud silmad kohalikku ümbrust pimedas väga registreerida ei jõudnud. Esimese asjana hakkasid silma erksalt erivärvilised majad. Vanad majad. Kogu linn on nagu Tallinna ja Tartu vanalinna leegitsevalt homoseksuaalne järelkasv.

Üks pool.

Teine pool.

Mööda munakiviteid viidi mind Tsitadelli. Selle näol on siis tegu kogu Sighisoara põhiatraktsiooniga. Vanalinna keskpunkt kus asuvad uhked tornid ja vaateplatvormid ja kindlused 'n shit. Üks Boliivia torupillimängija oli ka, ei osanud AcDc "I'ts a long way to the top" torupilli osa mängida. No dinero for you, hombre. Tegu on turistide seas populaarse linnaga, neid liigub siin õige palju. Seniste arusaamade järgi võin öelda, et tänu sellele see linn toimibki. Isegi ühed kuradi soomlased olid siin. Juba kaugelt kuulsin nad ära.

Tsitadelis jõudis mulle kohale ka üks asi, mis mind majast väljumisest saadik häirinud oli. Künkad. Künkad ümberringi. Jebus fuck. Juhtmed olid lennureisikogemusest nii kokku sulanud, et alles seal märkasin neid. Tekitas lõksusoleku tunde, kuna ma olen nõrk ja aeglane ning vormist erakordselt väljas ei saanuks ma mitte kuhugi vajadusel põgeneda. Põgeneda, täpselt nii, see siiski on Vlad Dracula sünnikoht. Bram Stokeri Dracula inspiratsiooniallikas. Düüdid ja Düüdetted, vampiirid?

Armas telefon.

Minu, kui kodumaal hiiekase kännu otsas üles kasvanud noore ja jalustrabavalt ilusa meesterahva kaunil, kuid nüril peakesel oli seda kõike üsna keeruline hoomata. Ma ei tea miks. No ma olin suht väsinud ja polnud üle kolmeteistkümne minuti söönud ja me olime tervelt kaksteist minutit juba kõndinud, aga siiski. Tundsin end nagu neegrilaps, kes esimest korda lund näeb. Künkad igal pool. Ei tea, mis minust siis alles jääb, kui päris päris mägesid trehvama satun. Siin pidi neid ka olema. Taamal isegi paistab mõni, kui väga pingutades vaadata.

Jalutasime üpris pikalt ringi ja ajasime juttu. Tegime tutvust. Inglise keel on üldiselt kõigil vabatahtlikel suus, aga tuleb see sealt tiba puisemalt välja kui minul. Neil polnud lapsepõlves tarvis Soome kanalitelt A-Rühma vaadates valida, kas see lollakas soome keel subtiitrite lugemiseks selgeks saada või inglise keel, et kõike originaalis mõista. Neil dubleeritakse kõik üle. Minust on nad kõik kõrgemini haritud, igaüks neist erineva eriala peal, mis teeb kokku täitsa vahva ja mitmekülgse seltskonna. Vähemalt jutu järgi on igaüks neist tulnud siia ennast täiendama, mitte lihtsalt kuuma, kuuma, kuuma, Rumeenia päikese alla Euroopa rahade eest peesitama. Täitsa tore.  Tegime kohvikus ühe õlle. Maitses nagu õlu ning maksis vähem, kui Eestis poes. Alustavale, kuid vägagi püüdlikule, alkohoolikule ideaalne keskkond. Mulle sobib.

Ahjaa. Lääne kultuur on ka siia jõudnud.

Nad kirjutasid "Tha" valesti.