Friday, August 12, 2016

Mis kurat siin siis toimub?

Nõndaviisi. Kaks nädalat on siin Rumeenias möödunud võrdlemisi kiiresti. Võib öelda, et olen sisse elanud. Oma koha leidnud. Punti sulandunud. Gängi võetud. Igatahes, mis siis siin täpsemalt toimub.

 Enne natuke kohast.

            Palermost vaid 3000 kilomeetri kaugusel, keset vahvat Rumeeniamaad paiknev Sighisoara linn, on turistide seas selle sama Rumeenia üks populaarsemaid. Siin elab vist natuke alla kolmekümne tuhande või tiba üle kahekümne viie tuhande inimese. Kindlasti pole siin miljonit inimest, seda ma tean. Turiste käib Sighisoaras palju, hoolimata sellest, et siin on väga palju mustlasi ja üks parasjagu nõme eestlane. Käivad nad siin selle väga hästi säilinud vanalinna pärast, millest teile päris palju pilte olen jõudnud jagada. Säh, üks veel.

Tänavakunst 15. sajandist.
Sighisoara on tänu sellele vahvale vanalinnale UNESCO Maailmapärandi linn. Eestis peaks ka sellise tiitliga ja seda mitte just väga palju erineva asja eest pärjatud asula olema. Uhkete, Munamägedele alaväärsuskompleksi tekitavate, küngaste vahele rajatud linn sai oma alguse 12. sajandil, kui üks Ungari krooniline otsustas terve posu edumeelseid sakse Transilvaaniakanti kutsuda, et need tema valdusi kaitseks.

Täpselt nii, Transilvaania. Ala mis on nii suur, et katab pea tervet Rumeeniat ja on seega asukoha täpsemal määramisel täiesti kasutu. Aga selle ühte serva jääb siiski kaunis Sighisoara. Ehitati ta kunagise Rooma kindluse Castrum Sex (hehe, sex) asukohale. Algusest peale oli tegu kindluslinnaga ja sellisena on ta ka tänapäevani säilinud ning suurelt tänu sellele  UNESCO poolt sedavõrd uhke au välja teeniski. Vanalinn koosneb kahest osast - künka otsa ehitatud kindlusest, mida kohalikud kutsuvad Tsitadelliks ning seda ümbritseb siis nö ülejäänud linn oma jõeorgu ehitatud hoonetega.
Hoone. Näeb välja nagu kuuluks Üllar Jörbergile. Ma ei tea miks.


Kuulsust ja värvi lisab sellele armsale kohakesele üks seal 15. sajandil sündinud kelm, südantsoojendava hellitusnimega Vlad III "Teivastaja" Dracula. Kohalike seas tänu Ottomanide nüpeldamisele rahvuskangelase staatusesse tõusnud mehe tembud jätavad meie oma, jalutuna surnud blondi poisi, vägistamistest ja mõrvadest üsna amatöörliku mulje.

Kui Vlad alles oma üheteistkümnendat eluaastat elas, otsustas ta isa tema ja ta venna endaga ühes Ottomanide Sultani, Mehmed II, juurde lepitusreisile kaasa võtta. Nimelt läksid mehed omavahel kergelt tülli ja Vlad III isa, Vlad II, pidas oma ilmatus tarkuses poistega väike reis Türgimaale ette võtta, teadmata, kuivõrd pahane oli Sultanihärra. Poisid jäid kuueks aastaks priviligeeritud vangidena Ottomanide kasvatada.


Tuntud ka kui "Rumeenia 'Me gusta' tüüp".


Need kuus aastat mõjusid Vladile väga harivalt. Nagu ühele eeskujulikule vangile kohane, luges ta seal väga palju, sai kohaliku keele selgeks, tegi tutvust koraaniga ning ühes oma vennaga õppis sõjapidamist ja treenis ratsutamisoskust. Samuti arenes seal saadud kogemustest välja talle uhke hüüdnime andnud huvi inimeste teibasse ajamise vastu. Hea näite, kuipalju ta oma lemmikhobile teinekord pühendus, annab seik sellest kui seesamune eelmainitud Mehmed II "Vallutaja" (kes pani oma toimetamistega lõpu Ida Rooma keisririigile) otsustas Vladi valduste pealinna, Târgoviște, lähistel otsa ringi keerata ja koju minna, sest 20 000 teivastatud inimese nägemine oli ka tema jaoks juba liig.

Mõned head aastad pärast tema surma jäädvustati Vladi nö perenimi ajalukku Bram Stokeri poolt, kes kirjutas temast inspireeritud tegelase kohta raamatu.

Ei. Mitte tolle.

Selle verejänulise kriiperi pildiga kaupa leiab iga kohaliku suveniirimüüja letilt ja nõnda aitab Vlad ka veel tänapäeval oma rahvast. Kahju muidugi, et just see vampiir kohalik müügiobjekt nr 1 on. "Teivastaja", mis oleks kusjuures sigahea porn-name (Dibs!), temaatikaga annaks palju vingemalt ja vingemaid asju müüa.


Kui nõnda



Meie ülesanne

 Hoolimata minu pingutustest seda läbi suruda, ei ole siiski Teivastajanimelise porrikarakteri loomine suund, mida projekti juhtivad inimesed soovivad võtta. See organisatsioon (Wild Carpathia), kes meid Sighisoaras vastu võttis ja meile ülesandeid jagab, keskendub kohaliku elu parandamisele ja selle vahva linna promomisele läbi täiskasvanulikumate ideede ellu viimise, kui täiskasvanute meelelahutus. Veider, ma tean.

Wild Carpathia korraldab juba mitmendat korda projekti "Multilingva Sighisoara", mille eesmärgid paberite järgi on kohalike organisatsioonide ja ettevõtete toetamine nende nähtavuse parandamisel, keelekursuste korraldamine, kohaliku elu ja kogukonna promomine enda riigis ning Rumeeniast välja liikuvate vabatahtlike ettevalmistamine. Päris ägedalt üldine mull.

Mis siin tegelikult toimub, sellest oleks paslik käigu pealt rääkida. Sedasi ette lobiseda poleks väga täpne ja, kui aus olla, kaoks mul ka see blogikirjutamise mõte ära. Täitsa armsaks saanud teine.

Üks erakordselt nõme eestlane - prantsuse tšikk - itaalia tüdrukud - Jean
        Kui Hendrik isa käest laenatud reisukotiga Sighisoarasse jõudis, oli projekt juba alanud.
Tervelt kuu aega olid teised siin odava alkoholi hävitamise kõrvale, rutiinist pääsemiseks, tööd teinud. Päris produktiivselt isegi. Nimelt, kõikide tervitus- ja tutvustuskoolituste kõrvalt suudeti annetusena vastu võtta üle neljasaja raamatu, millele tuli välja nuputada nende edasine saatus. "Raamatukogu!" hüüatas üks Itaallanna, tõenäoliselt (sest need lõunamaised tüdrukud siin on jube valjud), ning teised tõusid üheskoos aplodeerides kontoritoolidelt püsti. Võibolla mitte. Mind polnud kohal.

Jah, raamatukogu. Teha kohalikku noortekeskusesse, mis on ühtlasi ka meie "workbase", noortele suunatud raamatukogu. Iseenesest geniaalne ettevõtmine. Itaallannale meeldis veel eriti, kuna tema näol on tegu lingvistiku ja suure kirjandussõbraga. Esimese asjana võeti ette raamatute katalogiseerimine ja siltide valmistamine. Mina jõudsin õnneks selle igava osa lõpus ja hakkasin tegelema IT poolega (kõlab palju fäänsimalt, kui see mis tegelikult tegin). Üritasin organisatsiooni kodukale külge pookida raamatukogusüsteemi, aga kuna see oli pagulane ja otsustas mitte tööle hakata, leidsin alternatiivina sellist teenust väikeraamatukogudele tasuta pakkuva veebilehe. Toimis. Ja saimegi eile raamatukogu avatud.

Pildil: 0 raamatut Draculast.

Kogu tehtud töö kõrvalt nokitsesime ka pikemaajaliste ülesannete kallal. Hendrikukampsuni edasimüügiväärtuse pea täielikult nullinud prantsuse tšikk näiteks suhtles erinevate riigiasutustega, et saada turistide liikumise jmt kohta infot, sest siinmail sähukesi andmeid internetti ei panda. Prantsuse tüüp, kellele kaamerat meeldib väntsutada, korjas erinevat pildi- ja videomaterjali. Teine itaalia tüdruk tegeles mitmete promomaterjalide valmistamisega ning mina üritasin välja selgitada, millise arvu näppe suudan ma korraga kolli ninast väljatõmbamiseks sinna sisse suruda nii, et asi ka tulemuse tooks. 2, kui koll äste välisservas on.

Kokkuvõttes võin öelda, et senimaani on siin täitsa vahva olnud. Ainuke asi millega on olnud raske kohaneda - aegadesse suhtumine. Kõik mis puudutab kellaaegu või isegi mõndade asjade puhul tähtaegu, on teistele vabatahtlikele pea sama pohhui, kui maanteeametil rahva teenimisest. Nagu serionksli. Liigume välja kell 10? 10.28 it is then. Kui ma poleks ajateenistuses pidanud tundide kaupa ootama, millal masinad päevakäsku pannakse, et saaksime linnakust kusagile lörtsisele Rutja lennuväljale minna, võiks mul siin päris keeruline olla.



1 comment:

  1. I like your blog "Le Biilik"!
    Could you also write it in English?
    :)

    ReplyDelete