Küngaste vahele.

See niidetud küngas seal keskel, seal elab hobu.

Niisiis. Linn nähtud, külm õlle nahavahel, lahendasime homebase'is lõunasöögi ja kogu kohalolnud seltskonnaga võeti vastu otsus künkaotsa ronida. Üks ülienergiline aser pointman'ina eesotsas jalutasime kõigepealt poodi õlut ostma. Kohalikud kombed näevad ette küngastel 2.5 liitrisesse plastikpudelisse pakendatud öltsi tarbida. Meie maja juures olevas poes on müügil üks suht okei õlu, pool tosinat kehva ja üks halb õlu. Võrdluseks Säästu pilsner, pool tosinat Alecoqi (oli vist nende) IPA (see tammetõrumaitseline rõve ollus) ja Walter, mis nagu oleks juba kellegi poolt ära joodud ning seejärel uuesti pakendatud. Mis te arvate, kas ma oma piiritus tarkuses võtsin selle viimase või jaa? Täpselt, arvasite õigesti.

Sähuke kelm

Et asustatud alast välja saada pidime ronima üles trepist millel oli vähemalt kaheksa tuhat astet. Võis ka veidi vähem olla, ei saa kindlalt öelda, kuna peale neljandat läks lugemine sassi. Iga natukese aja tagant tuli teha väike paus, sest tänapäeva noored ja siis saime edasi liikuda. Treppidel nägin esimest korda limuskeid (need ilma koduta teod) mis on pea sama suured, kui need totakad käekotikoerad. Tuletasid mulle "Slurms MacKenziet" meelde... The Original Party Worm? Futurama? cmon!
Enivei. Jõudsime künkajalamile. Üks vanamees võttis seal allikast vett ja kohalikud põnnid tagusid jalkat mängida ja seal oli hobune. Täpselt, seal oli hobune. Ma ei tea kelle käest varastatud, aga seal ta oli. Näris künkaserval muru ja oli niisama hobuselik. Hobused ruulivad.

Ruulib

Märke hobustest ja muudest kabjalistest on siinmail sitta kanti.

Sitta

Kanti

Aga nõnda me siis küngast vallutasime. Tore oli, minu jaoks jälle uus kogemus. Panime vähe sakut ja vaatasime kõrgelt teiste peale alla. Ja kuidas obene märke jätab. See oli naljakas. Aser sidus kahe puu vahele koormarihma ja julgemad asusid sellel tasakaalu harjutades ühest puust teiseni jalutama. Mul oli see pruugitud Walter parasjagu käsil ning jätsin turnimata. Pealegi, ma koba ja oleks kukkunud ning oma otsa leidnud. Küngas ise on mulle armsaks saanud, sest käin hommikuti selle külge mööda jooksmas. Jooksen mööda külge üles ning külgemööda maha kah sealt. Künka taga on vahva lohk, kust pääseb metsa, metsas on rada, mida mööda saab joosta. Nagu isetehtud RMK jooksurada. Äste sinkavonka. Aga, pole oluline. Vaade on sealt selline.

Jooksurada

Tore õhtu oli selle künka otsas. Sain pisikele Eesti putukale maalaste keeles vestlust pakkuda, ennast kohalikust õllest švipsi võtta, nõnda lausa, et allaminek võrdlemisi riskantne ettevõtmine oli ning teiste vabatahtlikega väärt juttu ajada.





                Mõned päevad hiljem tulid meile külla kaks Portugaallannat, seljakotirändurid. Olid mitu nädalat siin riigist riiki askeldanud minna ja nüüd otsustasid õhtuks meie Küproslast külastama tulla. Vahvad tüdrukud. Õhtul viis õllejoomine meid kohalikku kõrtsu, kus pakutakse mingit puskarilaadset asja, seitsmekümne kahene. Oli too ikka kange kraam. Õnneks ei saanud seal kaua olla, kuna pandi ta tund aega peale meie saabumist kinni. Üliveider värk sellega, vaid mõni üksik koht on siin peale südaööd avatud ja need on ka mingid klubikäkerdised.

Järgmine hommik, tehti minuga nõnda.

Vai? Vai ju du dis?

Ärge pildikvaliteedi pärast pahandage, olin suures šokis ning ei tajunud fotodele keskenduda. Poisid, kes päris täpselt ei tea mismoodi tüdrukute jalad sedavõrd siledad on, kuigi ühtedest ahvilaadsetest me kõik pärineme, siis selliste värgenduste abil. Vahariba minu 25 aastat kasvatatud käekarvadel. Polnud hommikusöögil veel viimast lusikatäit putrugi jõudnud suhu pista, kui üks segane prantslanna otsustas mo päeva ära rikkuda. Pean tõdema, et tüng oli iseenesest päris hea ning seetõttu suurt viha tema vastu oma hinges, hoolimata kaotatud tükist kehakampsunis, ma ei pea. Olles youtube'is peituvate "male waxing" videotega varasemalt tutvunud (avaliku teenistuja tööpäeva üks väga suur osa on youtube, and there are only so many videos to watch) teadsin, et asi võib päris valusasti ära tulla ning seda veel eriti ühe kogenematu rebija puhul. Palusin meie veganist itaallannalt abi, kes nagu hiljem selgus oli selle idee autor.

Võin uhkusega tunnistada, et valust tingitud karjed ei kestnud üle seitsmeteistkümne minuti.

Nüüd on mu käe peal koht, mida kinniste silmadega silitades tundub katsumise peale, kui mõne armsa neiu jalg.