Ossamumeie, ma olen tagasi.

Kus on alles aega mööda läinud. Püha müristus. Eks ma panin seal eelmise aasta lõpus parasjagu korralikult lohet ka ja jätsin üksjagu postitusi tegemata, aga mis Sa teed, kui lõunamaised kombed külge hakkavad. Rumeenia sai selleks hooajaks otsa, mis oli tingitud sellest, et kohe aasta alguses hakkas üks kollase lume pall veerema, aeglustumise märki näitamata põrutas ta meie ilusasse suvesse ka sisse. Nüüd suurte soojadega leidis ta siiski lõpu.

Mis siis uut... hmm... ostsin uue paari muste sokke. Üle pika aja mõtlesin enda peale pisut laristada. Ja teate sokke läheb ikka alati vaja. Nende eelmistega läks juba keeruliseks, olid teised juba korralikult lõhki ning ei jõudnud enam aukude seest jalga musta markeriga ära värvida.

Aga veel. Kooli üritan saada, õppima TLÜ-sse kas siis Ristmeediat filmis ja televisioonis või Reklaami ja imagoloogiat. Kõik katsed edukalt läbitud ja isegi vestlustel läks nõnda hästi, et keelati teise eriala peale mõtlemine üldse ära. Kui see ristmeedia värgi eest 2000 semestris välja ei peaks käima oleks valiku tegemine isegi täitsa kerge. Aga näedsa, lood pisut kehvemad.

Ristmeedia tarbeks oli tarvis meisterdada audiovisuaalsete vahenditega enesetutvustus (aka Video CV). Käisime, siis Karlaga ühel päeval tema pruta töökoha ümbruses (ta lihtsalt ei saa sellest tüdrukust eemal olla.. suht gei, aga whatevs) ja filmisime mind rumalusi tegemas. Ja siis ühel teisel päeval istusime Lehiste tänava noortekeskuse nurgas ja filmisime jälle mind rumalusi tegemas. Päris tuus oli.

See tagas mulle siis pääsu kirjaliku loovülesande vooru, kus tuli kirjutada 400-500 sõnaline lühijutt, inglise keeles, milles pidi olema selge algus, keskosa ja lõpp. Samuti pidid seal olema vähemalt kaks tegelast - hea ja paha ning mingi eesmärk/raskus/ülesanne, mis loo lõpuks saab lahendatud. Kirjatükk pidi kõigil algama järgneva lausega: "Susan despaired for she had not expected all the camels to die overnight". See sai ka päris tuus.

A story about camels.

Susan despaired for she had not expected all the camels to die overnight, it wasn’t even the first time something like this had happened to her. „I need to switch professions” she thought. The last she heard from Ed, was an abrubtly ended call, where he asked her to bring a pack of camels to a known russian criminals house in the country-side of Novgorod. „He is killing me!” and the call was cut off.

And now here she is, smack-dab in the middle of Russia during one of the most freezing winters of recent history sitting on the hump of a dead camel looking back at the choices she took that got her here. She wished Ed had been there with her. It was all his fault after all. Getting mixed up with a russian mobster. That stupid bastard.

Transporting those animals to this very scary and powerful figure was the only way of freeing her man and she blew it. Just a days walk from the destination, nothing else to do now but see if that Sergei guy will give her another chance.

Packing the booze and cigarettes on those beasts of burden was a good idea she thought, especially now. You can always exchange this stuff for a service you need in Russia. She filled her sack with the goods and headed on up the road.

Hungry, tired, frozen to the bone and a bit tipsy from the Afghani booze she drank to keep some heat in her body, Susan collapsed at the gates of the mansion, with nothing but a bag full of cigarettes and the moonshine she got from the smugglers near Kabul.

„Where are my camels!?” she heard a deep voice yell, as her tired body was carried by the gatekeeper to the sofa in the main hall of the mansion. „Dead” was all she could say just before noticing Ed walk down the stairs.

„What on earth took you so long, dear?” he asked, and took the bag she was carrying from her, grabbing a pack of cigarettes from the inside. „’Kent’? We asked for ’Camels’, a pack of ’Camels’. It’ll have to do I guess.”

„Cigarettes?! You mean to say, that I’ve traveled 2000 miles and left a trail of dead camels when all you wanted was cigarettes?!? But what about him killing you?”

„Ah, yes. You see, we were playing a splendid game of ’Risk’, and he had just wiped out the last of my artillery-men”

„Ed!”

„Oh stop being so melodramatic, woman, and come, Sergei has prepared some borsch for us.”

„I do feel famished”.

The End

Pole tänu väärt. Järgmise korrani.

Jesus kiidab heaks.

Oli pikem, kui arvasin.

Jap. Kohtasin J-man'i. Räägin temast allpool.


Kus ma eelmine kord nüüd pooleli jäingi, ahjaa, täpselt keset pingekerimist. Nüüdseks juba pea kuu (mida hekki?! juba terve kuu?!) tagasi tegime algust keelekursustega. Itaallannad aitavad kohalikel aru saada, mida täpsemalt Peter Griffin selle itaallasest lihunikuga lõpuks ikkagi rääkis. Johnny (too prantsuse piltnik) ja Lau-lau (too prantsuse tšikk) avardavad noorte rumeenlaste meeli Le Roppuste ja erinevate juustusortidega, mida kodused neile pidevalt kilode viisi saadavad. Köögiõhul on lausa juba juustumaitse küljes. Meie, Karolina ning teie kõige armsam Hendrik, õpetame neile inglise keelt, sest mida nad selle eesti keelega ikka peale hakkavad. Seda viimast olen ma terve elu seletanud rääkida ja vaadake kuhu ma sellega nüüd jõudnud olen. Rumeeniasse. Ja siin räägin ikkagi inglise keelt.

Niisiis, inglise keel. Need head lugejad, kes ärkasid justament täna üles koomast, millesse neil nõukogude ajal mõnel kurval ja loodetavasti koomilisel moel õnnestus langeda - laske sellel punastes pidžaamades Allan Noormetsal oma mälu värskendada:

Püüdke kogu ülejäänud etenduse vaatamisest hoiduda, kuni mu.. või tegelt vahet pole, ma ootan.

Tere tulemast tagasi. Nõndaviisi, inglise keel. Jah, kuna on sellest noortele rumeenikutele rohkem kasu, kui meie ragisevatest rongiratastest, otsustasime Karo'ga siin käima lükata inglise keele kursuse, tehes sellega endale ka üksjagu korraliku karuteene. Nimelt, soovib itaalia keelt õppida 7 noort, prantsuse keelt 3, aga meie kõige esimesse tundi tuli 35 teotahtelist marakratti. Esimene tund, oma ootamatult rohke osalejate hulgaga möödus täielikus kaoses, mille käigus suutis Karo siiski läbi viia paar mängu, läbi mille leidsime osalejatega kontakti ja näitasime, mida neil järgnevatel kuudel oodata on. Mängud olid sellised, hipi-tüüpi tobedused ("Simon Says" ja "tee üks liigutus mida teised järgi peavad tegema-mäng"), mis lastele hästi peale lähevad. Faking äge oli. Vähemalt pooled õpilastest ei saanud mitte mõhkugi, võib lausa väita, et mitte tölpatki aru, mis parasjagu toimumas oli, aga kõik naersid. Ja just naer, kui kunagi raha maapealt kaduma peaks, on parim kink mida kellelegi anda. Tõsilugu.

Poolteist tundi sellise suure ja kõikuva keeletasemega pundiga oli siiski liialt lühike ning pidasime parimaks seltskond pooleks lüüa ning kobad kõrvale lükata, et me liiga palju pingutama ei peaks. Aga, mäletate, mis ma rääkisin karuteenest? Kobadepundiga tegeleme esmaspäeviti, mitte nii kobadega neljapäeviti. Kohustused. Õudne.

Karo on too teine eestlase näoga isik pildil.

Lükkasime siis asja nõnda käima, et esmaspäeviti hakkab käima seltskond, kellel on rohkem raskusi tolle keele mõistmisega. Omades teatavat kogemust lasteaialapsemeelsete (#aitähkaitsevägi #maloodanetseeonsõna #kasmateensedatrellidevärkiõigesti?) õpetamisel, lootsin sellega hakkama saada. Kuna Karo'l oli vaja minna Bucharesti tina panema - On Arrival Training, pidin omale kellegi appi võtma. Palusin selleks Tizianat, see pisike itaallanna. Eelkõige sellepärast, et ta on nii pisike ja kui asi hapuks peaks minema, "Maisilaste" stiilis, kuulavad need tegelased ehk endasuuruse sõna rohkem, kuid oli üks põhjus veel. Tiziana oskab mõistab kohalikke, mingil veidral põhjusel õppis ta oma kodumaal rumeenia keelt ja kirjandust ning oskas mul tõlketöös abiks olla. Poolteist tundi, jällegi liiga lühike aeg, kuna planeerisin kehvasti - jättes arvestamata tõlkimsele reaalselt kuluvat aega ja noorte tagasihoidlikkust ühe karvase põhjamaise onuga suhtlemisel. Aga, jällegi oli tore ja tõenäoliselt kuna lubasin, et ka Karo nendega edaspidi tegeleb, on nad iga nädal tagasi tulnud. Enamus vähemalt.

Nad võivad paista toredad, kuid tegelikkuses on nad väga toredad.

Neljapäevase pundiga on sellevõrra lihtsam, et nad saavad aru, mida ma neile jahun ning ka mina saan neist aru. Ja see on tore. Tore, sest ma saan nendega juttu ajada ja kohaliku elu kohta uurida. Nonde vanus jääb 11-15 aasta ümbrusesse ja võttes arvesse, et minu vaimne areng jäi kusagil seal vahemikus toppama, sobime idekalt kokku.

Kari 13-aastaseid

Tuleb välja, et mul on isegi midagi neid, teismelisi huvitavat rääkida. Sighisoara on pisike koht, suuremad linnad (sähukesed kus H&M olemas) vähemalt pooleteisetunnise sõidu kaugusel, siin pole väga palju mida näha. Vähesed on riigist väljas käinud ja sama vähe neidki, kes mõnes Rumeenia 'päris linnas' käinud. Minul seevastu on olnud võimalus korra Kölnis käia ja tiba rohkem paadiga seal Väga Põhja-Tallinnas ja läbi selle väikese elukogemuse ning tehtud vigade (Helsingis rohkem kui korra käia, sest soomlased) saand anda vähe usku ja julgust neile üle küngaste mägede poole ja mine Sa tea, ehk isegi nende taha vaadata.

Hah! Nali! Tegelt me koolitame neist isiklikku ninja-armeed.

Läbi lusti ja lillepeo, Hippie-style.

"Aga Hendrik" küsib Karla "Mida sa seal ülejäänud 5 päeva siis teed?"

Tead, Sa jalustrabavalt nägus kelm, järgnevat:

Vaatan segadusse ajavaid pilte baari seintel.

#topeltjuga

Senimaani olin arvamusel, et ainult poistel sähuke mure kipub tekkima.

Satun oma kangelastega avalikes kempsudes kokku

Mu särk avaldas talle muljet

Ta suunas mind väikeste poiste kakalani.



Joon õlut suurtest anumatest:

4 Eurot

Käin karaoke-tantsulkaõhtutel

Nagu kannu kõrtsus oleks

Naudin kunsti.

Yoko, sõpradega.

Bremeni linna moosekandid, pärast pikka pidu

Aktsepteerin fakti, et tädimahviaga ühe katuse all elan.

Hirmus, kas pole?

Ajaa. Hängin J.C-ga.

Mäletad küll, see tüüp sealt ülevalt.

Tänaseks küll. Meie Päästjast siis, kui laiscus contides'est võitu saan.

Lull Bukarestis, kuidas Tartumaal käisin ja tagasi ROM-lasse jõudes kohe keeli hakkasin õpetama.

Oi, tere! Pole ammu kirjutanud. Aeg, tead, see kipub ikka ruttu minema. Alles see oli, kui ma rõõmsalt uhkeldasin oma seiklustest On-Arrival Training-üritusel ja nüüd on pea neli nädalat möödunud. Mis siis vahepeal toimunud on?

Alustuseks, kasvatasin habeme. No mitte nii väga just ei kasvatanud, pigem lihtsalt ei ajanud seda maha, kuna siin väljamaal olles pole ühtegi inimest kelle jaoks tunnen vajadust hea välja näha, siis lasin karvadel näos vohada ja universumi tasakaalu säilitamiseks leidsin muid kohti mida raseerida ^^. Kaenla alused, sa nurjatu mõtlemisega lugeja. Kuigi jah, ka sealt, aga too on juba pikem traditsioon. Okei. Lähme edasi.

Niisiis, hoolimata veidralt karvastest aladest kehal, mis võiks nagu olla märgiks ka võimalikkusest uhkele habemele, minu ilus näolapp just kõige edukamalt endale katet ei kasvata. Selline, tiba hõre või nii. Aga pole hullu, sest sõber raseerija tuleb alati sellistest olukordades appi.

Minu puberteetlikult mehise habeme alt ilmus välja, jällegi, jalustrabavalt ilus, kuid siiski beebi-nägu. Mulle sobib ainult kolmepäevane, tuleb välja.

EESTI!

 Käisin korra koitsas ära. Küll oli vahva. Nägin kõiki kallisid ja Pilovskit. Tartumaal käisin ka ja sõin seal Maarikaid/Vaasikaid - mingeid maasika ja vaarika ristsugutisi. Oli tore.

Lull Bukarestis

Läheme korraks tagasi minu OAT päevadesse.
Bukarest. Pisike Pariis nagu teda Aasias tuntakse. Ilus koht, mida kahjuks liiga vähe uurida sain. Euroopa suuruselt kuues linn, milles elab pea 2,5 miljonit inimest. Tallinnaga võrreldes 60 rohkem ruutkilomeetrit mida avastada. Sellest hoolimata olin terve seal veedetud nädala põhimõtteliselt kahes kohas - Hotellis või hotelli lähedal pargis (õlut joomas, mitte grünet nautimas. Ega ma miskine hipi pole, et murulapil pelgalt persetades elust rõõmu suudan tunda). Kella neljani kibeda rahamaitseta kesvamärjukest nautides väga palju asjalikemaid rännakuid järgneval päeval ette võtta ju ei suuda. Kuid siiski, sunniti meid koolituse raames ka linna, "City Rally't" tegema.

City Rally

Kui teatriõhtu välja jätta, oli see minu jaoks nädala lemmar  üritus. Grupil tuli neljaks jaguneda, mis tähendas seda, et kõik need põhjendamatult aktiivsed inimesed (ja üks kelm, kes teadis kus pundis ta kõige vähem ise tegema peab), moodustasid kibekirelt omavahel kolm tiimi ning kuus allesjäänud meest leidsid olude sunnil end üksteise seltsis. Mina, Jean (aka Johnny), Tunahan ning kaks erakordselt vahvat tüüpi Ungarist - David ja Andras. Meeskond missugune. Seejärel anti meile kätte ülesanded, mille täitmise kohta järgmisel päeval kiire presentatsioon teha tuli.

Dear dear, volunteers volunteers

Vahi krutskeid. Olid kohalikus keeles need paberile kandnud. Kuid polnud neist vastast tänapäeva tehnoloogiale, mis meid peaaegu veatult päästis. See neljanda punkti 'karu' osa jäi ungarlastele alguses segaseks, aga saime ka tollest jagu.

Punkt 1 - Nimekiri sel nädalal Bukarestis toimuvatest kultuuriüritustest

Võtsime endale kohe alguses selge sihi kuidas asju teha, eesmärgiga võimalikult ruttu õlut jooma saada ja seetõttu plaanisime kohe esimese ülesande Google jaoks jätta. Kuid siis leidsime viisi see käigupealt lahendada - pildista kõiki postereid ja lükka need hiljem powerpointi.

Festival @ Uranus. Kek.

Punkt 2 - Uurige 6 kohaliku käest, mida nad nädalavahetuseti teevad

Kui on üks asi mida ma ei salli, siis see on see, kui mõni teismeliste fantaasiafilm kasutab AcDc loomingut lambikate vahestseenide taustamuusikana. Ime kala, Percy Jacksoni välgufilm. Aga, olles palju laiahaardelisema sallimatusega, pean tunnistama, et mind hirmsal kombel häirib ka, kui võõrad inimesed lambist mind avalikus kohas tülitama kipuvad. LHV tüübid, Starmani tüübid ning kõik muud säärased kaabakad, kes ei lase seda minu jaoks niigi piinarikast ettevõtmist, mida poes käimine endast kujutab, mul rahus üle elada. Ja siis kui nad ei tule mind tülitama jään mõtlema, et mis nüüd, kas mina ei kõlbagi neile. Kuhu ma nüüd sellega jõuda.. Jah, õigus. Selle eelneva pärast ei ole mul ka suurt tahtmist ise võõraid tülitama minna. Õnneks oli ungarlastel kodust kaasa võetud sületäis pohhuid ja David võttis ohjad enda kätte. David rääkis ja mina tegin nendest vestlustest pilti, et neid pärast esitluses tõendusmaterjalidena ning ka eesteetilist väärtust lisavate disainielementidena kasutada saaks.

Peab mainima, et kõik, kellega juttu tegime, olid väga sõbralikud ning valmis meid keerulise ülesandega abistama. Ja mõistsid ka täitsa hästi inglise keelt seletada. Aga nende vastused meie küsimusele olid vastuvõetamatult igavad ning peale pikka ja läbimõeldud kaalutlemist, mis võttis aega mitte rohkem kui 4 sekundit, otsustasime nende vastused järeltöötluses pisut huvitavamaks teha.

Valik pilte kohalikest inimestest.

David kohalikega

David kohalikuga

Tegelt neid pilte on veel, aga tegin enamuse ungarlaste kaameraga ja miskisel huvitaval põhjusel ta pole viitsinud neid mulle saata.

Punkt 3 - Mis on Bukaresti aasta üritus?


EVS On-Arrival Training August 2016

(oleks see võistlus olnud, toonuks see vastus meile võidu)

Punkt 4 - Leidke Bukaresti rahvusteater ja tehke selle ees pilti. Uurige välja kelle nime see kannab.

Selline ta siis on. Täitsa suur teine.

Seal ees, päikesepaistelisel ilmal, lükkasime turistikäigu sisse ja tegime hästi palju pilte. Esiteks hoone, väärib ju pildistamist küll ja iga nurga alt. Lisaks sellele oli seal ees mitu vahvat skulptuuri millest üks, oli selline:

Kohalik kuulsus

See, vasaku käe külge jahmatavalt pika pöidla kasvatanud mees on ei keegi muu, kui Ion Luca Caragiale. Neile vähestele, kes teda ei tea - tegu on Rumeenia ühe kuulsaima kirjaniku ja poeediga, kelle tööde hulka kuuluvad teosed nagu "O noapte furtunoasă", "Conu Leonida faţă cu reacţiunea" ja loomulikult ka "O scrisoare pierdută".

Nooruspõlves täitsa ponks

Teatri ees oli teisigi, kes väärisid jäädvustamist.

Tunahan, Andras, David, Johnny

Kükitav piltnik

Lamaja

Punkt 5 - Vahetage mõne kohalikuga üks ese.

Kuna me ei olnud selle ülesande tõlkes just väga kindlad, siis otsustasime ta viimaste sekka jätta. Jalutasime läbi Bukaresti ja nautisime linna. Rääkisime teepeal kohalikega ja püüdsime Johnnyle õhtuks prutat leida. Edutu ja väsinuna otsustasime õlut otsima minna. Leidsime. Ühes õllega leidsime ka väga lahke baarmehe, kes meile punkti ära tõlkis ja kui juba, siis juba, aitas meil ka selle ülesande ära lahendada.

Pudel mulle, raha sulle

Punkt 6 - Rääkige kolme kohalikuga ja uurige, millisena näevad nemad tulevikku

Hästi.


 ---------------------------------------------------------------------------------------

Mulle ei meeldi suured linnad. Liiga palju inimesi ja maju. Aga Bukarest oli täitsa okei. Ehk aitasid kaasa need leitud uued sõpsid või andis mäekõrgune tarbitud alkoholi kogus mulle vähe positiivsema paari prille, läbi mille maailma näha.

Ei, tegelt oli asi selles kesklinna majal ja mis tema katuseservale keegi hea inimene kirja oli pannud.

"Jedi Mind Power. Sith Domination"

Rohkemat Bukaresti kohta saate lugeda linna ametlikult kodulehelt www.pmb.ro, mis juba 2003 aasta veebruarist saadik muutumatuna püsinud.

 Rumeenia ja keeleklass!

Sedaviisi armsalt, loogilist timeline'i täielikult eirates jõuan oma jutustusega eelmise nädala keskpaika, kus leidsin end tagasi Sighisoarast. Kerge kurbuse kõrvale võtsin Eestist kaasa ka külmad ilmad, enam ei ole siin nii soe, mis püksitriibud ketside peale mustriks sulavad.

Tuli meelde too nali neegrist, kes saunas sulama kippus

Aga, tagasijõudes ootas mind ees kohustus kohalike noorte ees - anda neile võimalus inglise keelt praktiseerida meie inglise keele tunnis, mis oli lihtsalt ..

Oi, näete. Tint on otsa saamas, kurivaim. Tead, teeme nii, et räägin sellest järgmine kord.

Kuidas Hendrik jälle maksumaksja raha eest lulli lõi.

Vahi aga, kus alles aeg lendab. Alles ma saabusin väsinuna siia kaugesse Euroopa nurgakesse ja nüüd, on möödas juba terve kuu. Uskumatu, tõesõna. Siin pole kerge olnud. Pidevalt soe ja päikeseline, õlu odavam, kui kraanivesi Eestis ning värsked puuviljad käesirutuse kaugusel. Õudne. Raske on mitte minna kärutäie õlle seltsis künkaservale vähki püüdma. Aga pole hullu, varsti tuleb sügis, mis minusuguse põhjamaise poika jaoks pidavat siin olema t-särgi aastaaeg. Kerge koduigatsus on ka peal, on inimesi keda tahaks näha (see seltskond, kes pidevalt venelaste poe ees probleemidevaba elu elab) ning must leib ja taluvõi, nendest tunnen ka puudust.

Peale viimast sissekannet on palju juhtunud. Koerad tahtsid mind nahka pista. Nägin rinnahoidjate mittekandmise kombe negatiivseid tippusid. Kasvatasin habeme ja ajasin selle maha. Elu on seiklus. Aga sellest kõigest mõni teine kord. Praegu, võtan teemaks eelmise nädala sündmuse: On Arrival Training (OAT).

On Arrival Training

Äge värk. Kõik eelmise kuu-kahe jooksul saabunud vabatahtlikud (~80 vahvat noort) võetakse ühte hotelli kokku. Makstakse seal kinni nende söök ja elamine ning lüüakse lulli. Üritust rahastab EL oma maksumaksjatelt saadud rahade eest. Aitäh teile kõigile. Ja ongi kõik.

Oli meeldiv.

 Tegelt on veel.
Bukarest, oli linnaks mis meid terve selle nädala jooksul võõrustas. Jõudsime sinna pühapäeva hommikul kell 5, buss sõitis viis tundi. Kõik kohad on siin üksteisest vähemalt viie tunni kaugusel. Kurat, kuidas ma igatsen Eestit. Ei jõua luxexpressis eessõitja peatoe miniekraanist isegi filmi lõpuni vaadata, enne kui riigi teise otsa oled saanud. Astusime linna, mille kohta kohalikud București ütlevad, tänavale ning suurest laiskusest otsustasime 5 kilomeetri kaugusele minekuks kasutada taksot. Õnneks oskasime enne sõitu hinna kohta pärida kuna hoolimata uksele kirjutatud hinnast 1.40 kohalikku raha (LEI) kilomeetri kohta, taheti meilt reisu eest ikka 40 LEI-d küsida. Süüdimatud. Komberdasime bussaka ümbruses teiste taksode vahet ka hinnapäringut teha, seda pea 15 minutit, enne kui ühistranspordi kasuks valiku tegime.  Ja väga õigesti tegime, sest:

Vaadake seda pisikest trammi. Nagu VW hipibussi emme.

 Tramm viis meid hotelli "Yesterday", mis oli valmis meid, varajasi saabujaid, rõõmsalt vastu võtma. Esimene tegevus? Uni, väga õige. Ärgates oli õues sooja 32 kraadi ja kõht pidas õigeks nõnda valjult hädaldada, et toanaaber selle peale samuti silmad lahti tegi. Kuna saabumise päeval vaid õhtusöök kinni maksti, tuli minna toitu jahtima. Laiskade noortena kuumal päeval ületasime ennast (ei söönud hotellis) ning läksime supermarketisse, mis asus hotellist 5 minuti kaugusel.

Sest mõnikord

Peab end hellitama

 Kokku maksis 6 eurtsi, olgu mainitud.

 Koolitus neljas grupis.

Lõunasöögile järgnenud pärastlõunane leiva luusselaskmise uinak lõppes õhtusöögi algusega, peale mida võeti vabatahtlikud esimest korda kokku ja pandi suures saalis suurde ringi istuma, et neile selgeks teha, mis neid üldiselt ees ootamas on. Ja meid jaotati nelja gruppi. Ma olin teises vist.

 Üldine kava nägi ette Euroopa Vabatahtlike programmi tutvustamist - kuidas asjad toimivad, kes selle eest maksavad ja kui palju ning mille eest meil maksta tuleb, kui käkki keerame. Samuti räägiti meie ja projekti läbiviijate õigustest ning kohustustest. Lisaks sellele, tegime veel endasse vaatavaid ülesandeid (mingit hipivärki), rääkisime meeskonnatöö olulisusest, tegime vahvaid energizer'eid, vaatasime naljakat filmi ning mängisime mänge. Väga paljudele ei meeldinud selline täiskasvanud inimestega nõnda lapsikult käitumine. Ma ei olnud üks nendest ja seetõttu valisin nädala lõpus toimunud töötubadest "Rumeenia laste mängud enne pokemone".

Läksime kohalikku parki, kus kohalikud tööinimesed oma lõunat veetsid ja noored üksteise kaisus pinkidel taevast imetlesid ning hakkasime mängima. Keksutasime, ajasime üksteist taga ühes huvitavas "kullimängu" variatsioonis ning mängisime ukakat. Esmalt vaatasid kohalikud meid üsnagi veidralt, altkulmu lausa, kuid ukaka ajal kui nende taha varjumas käisime, saime naeratused koos kerge kadedusega ka nende nägudele.

Et mind mõni türklanna taga ajaks, poleks osanud kunagi oodata.

Kõige vahvam osa nädalast oli "Intercultural night", mille raames pidid iga riigi vabatahtlikud üheskoos etendama oma rahvuslikke eripärasid välja tuues teatri/muusika/luule -tüki? teemal "Esimene Kohting".
Türklasi oli 20 ringis, itaallasi 15 kanti, hispaanlasi kümmekond. Ma olin ainuke eestlane. Ei olnud häda midagi, kirjutasin etenduseks ühe vinge monoloogi stereotüüpiliselt vaoshoitud Eesti mehe sisemõtisklustest esimese kohtingu ajal. Kaaslaseks publiku seast mõni neiu ning kogu asi esitatud eesti keeles, sest tabasin end vahetult enne inglise keeles mõtlemas ja pidin asja parandama. Aga, ma polnud ainuke üksik oma riigi esindaja. Teised minusugused õnnetukesed panid pead kokku ja moodustasid tiimi, mis kujunes välja Ida-Eurooplaste meeskonnaks ning võtsid minu ka kampa. Tšehhitar Anna, valgevenelane Vlad (jap), poolatar Kasia ning slovakitar - on vist õige, kelle nime ma ei mäleta. Kamoon, nädalaga 80 uut tuttavat, proovige ise meelde jätta. Panime kokku Ida-Euroopa huumorilise (aga see peaks olema sõna) sketšiseeria ühes baaris toimuvatest külgelöömistest ja kohtingutest. Tšehhitar tõmbas nina täis, poolatar üritas meeleheitlikult rajalt maha võtta üht ponksi hispaania poissi ning mina, etendades kelmikat homoseksuaali, sattusin valgevenelasega külgelöömiskatse tõttu kaklema. Küll oli alles vahva.

Kuigi ma tean, et pelgalt selle lühikese kirjelduse põhjal julgete te meie esitust parimaks pidada, siis tõele aru andes see nii polnud. See tase, mida too õhtu pakkus oli väga positiivselt üllatav. Saksad esitasid kahekesi megaägeda versiooni Rapuntseli muinasjutust, milles oli kaasaegset Tinderdamist, luulet ja nad panid saalitäie noori laulma "Wind of Change"-i. Portugaallannad, kolmekesi, suutsid väga mõnusasti tutvustada oma kultuuri ning lõpetada esitus mõnusa naljaga, et Portugal pole linn Hispaanias. Hispaanlased kõmmutasid ikka suurejooneliselt nagu neil kombeks on, ei jäänud ka härjavõitlus välja. Kõige kaasahaaravama šõu tegid itaallased, kellele nende 'prop department' lausa ühe paberist mopeedi valmis ehitas.

Tädidele läks peale. Foto: Jean Esturoune

Täitsa tore nädal oli. Jääb pikaks ajaks meelde. Ning nüüd on mul üle Euroopa inimesi, kelle juures crashida, kui kunagi mõnest neile lähedalasuvast kõrtsus kortsus nina ja švipsis peaga välja visatakse. Kasud sees.

Grupp 2 fo' life

Ajaa, paar päeva tagasi tuli siia teine maalane, täitsa päris lausa. Nimeks on Karolina ning tema seiklustest saate huvi ja inglise keele oskuse korral lugeda, kui klikkate siia. Või SIIA. või hoopis            siiia.
(Ärge seda printsessi asja uskuge.)

Kuidas põrgu kirikupervertide neelamisega Clujist algust tegi.

Slayer peletab hipisid.

 Reisima!

Eelmise nädala alguses tuli tüdrukutel idee vähe reisida. Näha natuke rohkemat, kui see, mida pakub meie pisikene Sighisoara. Vahi kui armsaks teine saanud on, "meie pisikene", ei saa ma vastu nende värviliste majade võludele teps mitte. Kuna ühe itaallanna, Maria Sole, peika toimetab sarnase vabatahtlike programmi kallal linnas nimega Baia Mare, otsustati sinna minna. Tee peale jääv vahva koht nimega Cluj-Napoca (edaspidi Cluj), linn mis on Rumeenias elanike arvus hõbemedali omanik, otsustati ka ette võtta. Mingisuguse totra kirikliku püha tõttu 15 augustil (keegi Maarja oli siis taevasse lubatud) saime ühe reisupäeva juurde ning tänu sellele ka kummaski linnas öö veeta.

Reedese tööpäeva lõpus selgus, et üks kohalik siiski ei bronninud meile bussipileteid ning tänu sellele pidime hakkama mõtlema hääletamise peale. "Hijacking", mille kasutamist hoolimata minu pidevatest parandamistest neiud ei lõpeta, planeeriti kella üheksa peale. Nõnda me siis kell kümme sellega algust tegime.

"Hijacking"

Oma viiese pundi pidime jagama kaheks, et suurendada võimalust masinale pääseda. Mina ja Tiziana ning teised kolm. Võttis tükk tegemist, et masinat saada. Pea viisteist minutit ühes kohas seismist

Küüdipakkujaks sai Cluji lähedalt pärit veokajuht, kes meid ilusasti kabiini istuma lasi. Enne hääletamist loeti mulle sõnad peale, et oleksin autos jutukas ning ei kasutaks idekat võimalust magada, kuna see poleks viisakas. Autojuht ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Küllaga rääkis ta soravalt itaalia keelt. Saatsin Tizi poole pilgu "Sinu etteaste, hah!" ning sättisin end istmete taha voodile mugavalt sisse ja magasin.

Sighisoarast Cluji on umbestäpselt 160 km, reis kestis meil 3 tundi. Selle eest võib tänada neid fantastiliselt kurvilisi-käänulis teid, mis küngaste ühtedest servadest üles ja teistest alla sõidavad. Väga paljud ennast sellest ja üldistest (eestlase jaoks) liikluskommetest siiski häirida ei lase ning julgevad võtta vastu otsuse sõita nagu täielikud lollakad. Ka meie veokajuht. Ilma turvavöö kaitsva embuseta oli autos üksjagu hirmus olla.

Cluj'is, nagu eelnevalt kokku sai lepitud, kohtusime teise pundiga kohalikus raudteejaamas. Tervelt pool tundi pidime näljastena neid ootama. Üheskoos meiega liitunud Maria peikaga läksime sööma. Väljas söömine, ka nö korralikes kohtades on siinmail ikka õige odav. Läksime Itaalia toitu pakkuvasse söögikohta ja kuiväga ma ka ei üritanud, ei õnnestunud mul teha suuremat arvet, kui seitse eurot. Tegelikult ma väga ei üritanud, spagetid carbonaraga? Carbonaraselt? Menüüs kirja pandud "spaghetti carbonara" nimeline toit ning klaas vääärsket mahla, apelsinidest, oli kõik mis suvatsesin tellida. Portsjon pani ka minusuguse õgardi end mõnusalt tundma.

Cluj-Napoca

 Avastada oli linnas nii mõndagi huvitavat. Näiteks oli ühe uhke kiriku taha püstitatud monument hobusele. Täpselt nii, monument hobusest, keda ümbritsesid mingid lippudega sellid ja kelle turjal oli keegi kuldse pärjaga mees.
Monumendile oli kirjutatud, et eluka nimi oli olnud Mathias Rex, mis on minu tagasihoidlikul hinnangul üks väga ilus nimi hobusele. Kusjuures, oli samanimeline mees 15. sajandil sealmail kuningaks olnud, mis paneb arvama, et pidi ta ikka üks väärt loom olema, et sähuke nimi välja teenida.

Meil oli kunagi maal suur tööhobune. Käisime vanaisaga ükskord sealkandis. Hobu seisis sauna ees ja näris muru ning mina suurest elevusest läksin ta külge sügama. Enne kui jõudsin käe välja sirutada astus ta mulle varba peale. Valus oli. Aga isegi selle obese nime ma ei mäleta. Oleks ta nimi olnud Mathias Rex, kasvõi Vambola või Vamps, võite kindel olla, et see mulle meelde oleks jäänud. Kui ma suureks saan ja hobuse ostan, panen talle nimeks Mathias Rex. Või Vambola.

Seda, kes kõik need onud tema ümber ja turjal olid, seda seal kusagil kirjas ei olnud. Siin on üldse need asjad nii veidralt tehtud, et kui rumeenia või ungari keelt lugeda ei mõista, siis polegi sul midagi lugeda. Ühe kiriku ees oli terve meri suuri uhkeid plakateid, mida oskajamad lugemas käisid. Nõnda suur tuhin oli neil peal, et pidid kiriku ees pea, et lausa omavahel kaklema hakkama. Kui asjad maha rahunesid, sain ka jaole vaatama, et mis asja pärast need inimesed nii ägedalt seal kiriku ees rapsisid.

Keeleväänamisharjutus nr 1

Seesuguseid postereid oli siis terve kirikuesine täis, ainult teine pilt ja kiri peal. Ei hakanud igaühest eraldi ka pilti tegema kuna sama arusaamatuks jäänuks see tekst ikka. Ehk oli minged ägedad kirikutegelased kusagilt kaugemalt külla tulemas või midagi säärast.


Hobusest mitte väga kaugel oli üks kaheksast Cluji kõrgkoolist. Ma ei tea miks tüdrukud seda niiväga vaatama tahtsid minna, aga lonkisin nendega kaasa, sest mulle ei meeldi suures linnas üksi olla. Kool oli täitsa nagu üks kool. Suur maja, mahutab tõenäoliselt palju õpilasi ja see on ühe korraliku kooli puhul oluline.
Sellest pilti tehes, sattus sinna peale tõenäoliselt mõni asutuse valvuritest, mees kelle pilgust võis lugeda äraütlemata ükskõikset turistidevastast põlgust. Ja ma tean, et see kirjeldus pole loogiline, aga käige metsa.
Läks teine vaid rektoraadi jaoks reserveeritud prügikasti juurde suitsu tegema (pohh-yolo on vist see väljend, mida nüüd võib kasutada, kas mitte?). Küll alles hoolitsevad oma õppejõudude eest, eraldi prügikastid lausa.

Pohh - yolo

Nüüd oli aeg jalga puhata ja selleks oli keset Cluji, vähemalt minu arvates, üks erakordselt vahva koht püsti pandud. Postamendi otsas autoiste ja neid terve trobikond. Jõle kehva oli sinna peale ronida ja ainult ühe korra sain üritada. "Ära roni, see on kunst". Võis olla küll, aga kuna ühegi sildi peal mõistetavas keeles infot polnud pandud, oli äraütlemata häbematu sedavõrd ahvatlevaid istmeid ühe väsimusest nõrkeva Hendriku teele toppida.

Kunst

 Aga monumente oli linnas veel. Esimest korda elus nägin ma monumenti juristist. Tõsilugu, rumeenlased ehitasid juristile monumendi. Lausa sellise, kus tal mõõk käes on. See jurist oli Avram Lancu, ta oli 19. sajandil rumeenlaste iseseisvuspüüdluste üks juhtfiguure. Nimelt, kui Austria keisririigis 1848-dal aastal olukord käärima läks ja väga paljud piirkonnad iseseisvust nõudma hakkasid, otsustas Lancu samuti võimalust kasutada. Sportliku ja aktiivse sellina käis ta künkalt künkale, külast külasse ja ärgitas sealset pööbelkonda valitsejate vastu meelt avaldama. Üsna pea läks sõjaks. Austerlaste vastu kõige kõvemini sõdivate ungarlaste arvamus oli Rumeenia valdused enda alla võtta ning sellest tingituna koondas Lancu oma väed ühte austerlastega ja kiusas Transilvaanias neid Ungari vägesid nõnda edukalt, et sõlmiti vaherahu. Lõpuks, aga, rumeenlased kapituleerusid, Avram sai närvivapustuse ning mitte kaua peale seda leidis oma otsa.

Vähemalt ehitati talle monument

Rumeenias on haiglate ja kirikute suhe 1:50 -le. Ja see paistab silma. Ja neid ehitatakse pidevalt juurde. Suuri, uhkeid kirikuid, maksumaksja raha eest. Metsikud summad raha pannakse põlema suures joones kasutu ja inimkonna arengut takistava organisatsiooni hüvanguks. Õnneks otsustati seda asja natuke ümber vaadata. Möödunud aasta lõpus toimunud Bukaresti klubipõleng tõi selle probleemi väga valusalt esile, kui nendel vähestel haiglatel oli vigastatutega tegelemisel raskusi. Aga mis ma ikka kirun, esmaspäeva sain ju vabaks.

Tuleb veel jubedam, kui see meie Lasnamäe mölakas.

Cluj suutis pakkuda siiski enamat, kui hiiglaslikke märke inimrumalusest. Terve õhtu, mis linnas veetsime oli (hoolimata sellest, et mulle see linn üldse ei meeldi) suht ok. Ilus ilm tõi inimesed tänavatele  (mulle ei meeldi, kui inimesi liiga palju on). Ahh, tühja kah, mis ma ikka üritan. Cluj imes. Ma ei tea milles asi oli, aga seal polnud üldse mõnus olla ning säärane mulje jäi ka teistele. Mille kuradi pärast see linn nõnda kehva emotsiooni mulle küll jättis, öelda ma ei oska.

 Ahjaa, see põrguvärk.

Clickbait

Julgesin ma korra ühte kirikusse sisse astuda ja seal terendas põrandas lai auk. Kuna mitte ühtegi vaimuliku seal olema ei paistnud võis see tähendada vaid seda, et pikalt hilinenud teamwork ühe langenud ingli ja taevaisa vahel sai lõpuks alguse ning kisti need pühamehed sealt samast august põrgu põletavatesse leekidesse. Või, tehti remonti.

Mis kurat siin siis toimub?

Nõndaviisi. Kaks nädalat on siin Rumeenias möödunud võrdlemisi kiiresti. Võib öelda, et olen sisse elanud. Oma koha leidnud. Punti sulandunud. Gängi võetud. Igatahes, mis siis siin täpsemalt toimub.

 Enne natuke kohast.

            Palermost vaid 3000 kilomeetri kaugusel, keset vahvat Rumeeniamaad paiknev Sighisoara linn, on turistide seas selle sama Rumeenia üks populaarsemaid. Siin elab vist natuke alla kolmekümne tuhande või tiba üle kahekümne viie tuhande inimese. Kindlasti pole siin miljonit inimest, seda ma tean. Turiste käib Sighisoaras palju, hoolimata sellest, et siin on väga palju mustlasi ja üks parasjagu nõme eestlane. Käivad nad siin selle väga hästi säilinud vanalinna pärast, millest teile päris palju pilte olen jõudnud jagada. Säh, üks veel.

Tänavakunst 15. sajandist.

Sighisoara on tänu sellele vahvale vanalinnale UNESCO Maailmapärandi linn. Eestis peaks ka sellise tiitliga ja seda mitte just väga palju erineva asja eest pärjatud asula olema. Uhkete, Munamägedele alaväärsuskompleksi tekitavate, küngaste vahele rajatud linn sai oma alguse 12. sajandil, kui üks Ungari krooniline otsustas terve posu edumeelseid sakse Transilvaaniakanti kutsuda, et need tema valdusi kaitseks.

Täpselt nii, Transilvaania. Ala mis on nii suur, et katab pea tervet Rumeeniat ja on seega asukoha täpsemal määramisel täiesti kasutu. Aga selle ühte serva jääb siiski kaunis Sighisoara. Ehitati ta kunagise Rooma kindluse Castrum Sex (hehe, sex) asukohale. Algusest peale oli tegu kindluslinnaga ja sellisena on ta ka tänapäevani säilinud ning suurelt tänu sellele  UNESCO poolt sedavõrd uhke au välja teeniski. Vanalinn koosneb kahest osast - künka otsa ehitatud kindlusest, mida kohalikud kutsuvad Tsitadelliks ning seda ümbritseb siis nö ülejäänud linn oma jõeorgu ehitatud hoonetega.

Hoone. Näeb välja nagu kuuluks Üllar Jörbergile. Ma ei tea miks.

Kuulsust ja värvi lisab sellele armsale kohakesele üks seal 15. sajandil sündinud kelm, südantsoojendava hellitusnimega Vlad III "Teivastaja" Dracula. Kohalike seas tänu Ottomanide nüpeldamisele rahvuskangelase staatusesse tõusnud mehe tembud jätavad meie oma, jalutuna surnud blondi poisi, vägistamistest ja mõrvadest üsna amatöörliku mulje.

Kui Vlad alles oma üheteistkümnendat eluaastat elas, otsustas ta isa tema ja ta venna endaga ühes Ottomanide Sultani, Mehmed II, juurde lepitusreisile kaasa võtta. Nimelt läksid mehed omavahel kergelt tülli ja Vlad III isa, Vlad II, pidas oma ilmatus tarkuses poistega väike reis Türgimaale ette võtta, teadmata, kuivõrd pahane oli Sultanihärra. Poisid jäid kuueks aastaks priviligeeritud vangidena Ottomanide kasvatada.

Tuntud ka kui "Rumeenia 'Me gusta' tüüp".

Need kuus aastat mõjusid Vladile väga harivalt. Nagu ühele eeskujulikule vangile kohane, luges ta seal väga palju, sai kohaliku keele selgeks, tegi tutvust koraaniga ning ühes oma vennaga õppis sõjapidamist ja treenis ratsutamisoskust. Samuti arenes seal saadud kogemustest välja talle uhke hüüdnime andnud huvi inimeste teibasse ajamise vastu. Hea näite, kuipalju ta oma lemmikhobile teinekord pühendus, annab seik sellest kui seesamune eelmainitud Mehmed II "Vallutaja" (kes pani oma toimetamistega lõpu Ida Rooma keisririigile) otsustas Vladi valduste pealinna, Târgoviște, lähistel otsa ringi keerata ja koju minna, sest 20 000 teivastatud inimese nägemine oli ka tema jaoks juba liig.

Mõned head aastad pärast tema surma jäädvustati Vladi nö perenimi ajalukku Bram Stokeri poolt, kes kirjutas temast inspireeritud tegelase kohta raamatu.

Ei. Mitte tolle.

Selle verejänulise kriiperi pildiga kaupa leiab iga kohaliku suveniirimüüja letilt ja nõnda aitab Vlad ka veel tänapäeval oma rahvast. Kahju muidugi, et just see vampiir kohalik müügiobjekt nr 1 on. "Teivastaja", mis oleks kusjuures sigahea porn-name (Dibs!), temaatikaga annaks palju vingemalt ja vingemaid asju müüa.

Kui nõnda

Meie ülesanne

 Hoolimata minu pingutustest seda läbi suruda, ei ole siiski Teivastajanimelise porrikarakteri loomine suund, mida projekti juhtivad inimesed soovivad võtta. See organisatsioon (Wild Carpathia), kes meid Sighisoaras vastu võttis ja meile ülesandeid jagab, keskendub kohaliku elu parandamisele ja selle vahva linna promomisele läbi täiskasvanulikumate ideede ellu viimise, kui täiskasvanute meelelahutus. Veider, ma tean.

Wild Carpathia korraldab juba mitmendat korda projekti "Multilingva Sighisoara", mille eesmärgid paberite järgi on kohalike organisatsioonide ja ettevõtete toetamine nende nähtavuse parandamisel, keelekursuste korraldamine, kohaliku elu ja kogukonna promomine enda riigis ning Rumeeniast välja liikuvate vabatahtlike ettevalmistamine. Päris ägedalt üldine mull.

Mis siin tegelikult toimub, sellest oleks paslik käigu pealt rääkida. Sedasi ette lobiseda poleks väga täpne ja, kui aus olla, kaoks mul ka see blogikirjutamise mõte ära. Täitsa armsaks saanud teine.

Üks erakordselt nõme eestlane - prantsuse tšikk - itaalia tüdrukud - Jean

        Kui Hendrik isa käest laenatud reisukotiga Sighisoarasse jõudis, oli projekt juba alanud.
Tervelt kuu aega olid teised siin odava alkoholi hävitamise kõrvale, rutiinist pääsemiseks, tööd teinud. Päris produktiivselt isegi. Nimelt, kõikide tervitus- ja tutvustuskoolituste kõrvalt suudeti annetusena vastu võtta üle neljasaja raamatu, millele tuli välja nuputada nende edasine saatus. "Raamatukogu!" hüüatas üks Itaallanna, tõenäoliselt (sest need lõunamaised tüdrukud siin on jube valjud), ning teised tõusid üheskoos aplodeerides kontoritoolidelt püsti. Võibolla mitte. Mind polnud kohal.

Jah, raamatukogu. Teha kohalikku noortekeskusesse, mis on ühtlasi ka meie "workbase", noortele suunatud raamatukogu. Iseenesest geniaalne ettevõtmine. Itaallannale meeldis veel eriti, kuna tema näol on tegu lingvistiku ja suure kirjandussõbraga. Esimese asjana võeti ette raamatute katalogiseerimine ja siltide valmistamine. Mina jõudsin õnneks selle igava osa lõpus ja hakkasin tegelema IT poolega (kõlab palju fäänsimalt, kui see mis tegelikult tegin). Üritasin organisatsiooni kodukale külge pookida raamatukogusüsteemi, aga kuna see oli pagulane ja otsustas mitte tööle hakata, leidsin alternatiivina sellist teenust väikeraamatukogudele tasuta pakkuva veebilehe. Toimis. Ja saimegi eile raamatukogu avatud.

Pildil: 0 raamatut Draculast.

Kogu tehtud töö kõrvalt nokitsesime ka pikemaajaliste ülesannete kallal. Hendrikukampsuni edasimüügiväärtuse pea täielikult nullinud prantsuse tšikk näiteks suhtles erinevate riigiasutustega, et saada turistide liikumise jmt kohta infot, sest siinmail sähukesi andmeid internetti ei panda. Prantsuse tüüp, kellele kaamerat meeldib väntsutada, korjas erinevat pildi- ja videomaterjali. Teine itaalia tüdruk tegeles mitmete promomaterjalide valmistamisega ning mina üritasin välja selgitada, millise arvu näppe suudan ma korraga kolli ninast väljatõmbamiseks sinna sisse suruda nii, et asi ka tulemuse tooks. 2, kui koll äste välisservas on.

Kokkuvõttes võin öelda, et senimaani on siin täitsa vahva olnud. Ainuke asi millega on olnud raske kohaneda - aegadesse suhtumine. Kõik mis puudutab kellaaegu või isegi mõndade asjade puhul tähtaegu, on teistele vabatahtlikele pea sama pohhui, kui maanteeametil rahva teenimisest. Nagu serionksli. Liigume välja kell 10? 10.28 it is then. Kui ma poleks ajateenistuses pidanud tundide kaupa ootama, millal masinad päevakäsku pannakse, et saaksime linnakust kusagile lörtsisele Rutja lennuväljale minna, võiks mul siin päris keeruline olla.