Kuidas põrgu kirikupervertide neelamisega Clujist algust tegi.

Slayer peletab hipisid.

 Reisima!

Eelmise nädala alguses tuli tüdrukutel idee vähe reisida. Näha natuke rohkemat, kui see, mida pakub meie pisikene Sighisoara. Vahi kui armsaks teine saanud on, "meie pisikene", ei saa ma vastu nende värviliste majade võludele teps mitte. Kuna ühe itaallanna, Maria Sole, peika toimetab sarnase vabatahtlike programmi kallal linnas nimega Baia Mare, otsustati sinna minna. Tee peale jääv vahva koht nimega Cluj-Napoca (edaspidi Cluj), linn mis on Rumeenias elanike arvus hõbemedali omanik, otsustati ka ette võtta. Mingisuguse totra kirikliku püha tõttu 15 augustil (keegi Maarja oli siis taevasse lubatud) saime ühe reisupäeva juurde ning tänu sellele ka kummaski linnas öö veeta.

Reedese tööpäeva lõpus selgus, et üks kohalik siiski ei bronninud meile bussipileteid ning tänu sellele pidime hakkama mõtlema hääletamise peale. "Hijacking", mille kasutamist hoolimata minu pidevatest parandamistest neiud ei lõpeta, planeeriti kella üheksa peale. Nõnda me siis kell kümme sellega algust tegime.

"Hijacking"

Oma viiese pundi pidime jagama kaheks, et suurendada võimalust masinale pääseda. Mina ja Tiziana ning teised kolm. Võttis tükk tegemist, et masinat saada. Pea viisteist minutit ühes kohas seismist

Küüdipakkujaks sai Cluji lähedalt pärit veokajuht, kes meid ilusasti kabiini istuma lasi. Enne hääletamist loeti mulle sõnad peale, et oleksin autos jutukas ning ei kasutaks idekat võimalust magada, kuna see poleks viisakas. Autojuht ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Küllaga rääkis ta soravalt itaalia keelt. Saatsin Tizi poole pilgu "Sinu etteaste, hah!" ning sättisin end istmete taha voodile mugavalt sisse ja magasin.

Sighisoarast Cluji on umbestäpselt 160 km, reis kestis meil 3 tundi. Selle eest võib tänada neid fantastiliselt kurvilisi-käänulis teid, mis küngaste ühtedest servadest üles ja teistest alla sõidavad. Väga paljud ennast sellest ja üldistest (eestlase jaoks) liikluskommetest siiski häirida ei lase ning julgevad võtta vastu otsuse sõita nagu täielikud lollakad. Ka meie veokajuht. Ilma turvavöö kaitsva embuseta oli autos üksjagu hirmus olla.

Cluj'is, nagu eelnevalt kokku sai lepitud, kohtusime teise pundiga kohalikus raudteejaamas. Tervelt pool tundi pidime näljastena neid ootama. Üheskoos meiega liitunud Maria peikaga läksime sööma. Väljas söömine, ka nö korralikes kohtades on siinmail ikka õige odav. Läksime Itaalia toitu pakkuvasse söögikohta ja kuiväga ma ka ei üritanud, ei õnnestunud mul teha suuremat arvet, kui seitse eurot. Tegelikult ma väga ei üritanud, spagetid carbonaraga? Carbonaraselt? Menüüs kirja pandud "spaghetti carbonara" nimeline toit ning klaas vääärsket mahla, apelsinidest, oli kõik mis suvatsesin tellida. Portsjon pani ka minusuguse õgardi end mõnusalt tundma.

Cluj-Napoca

 Avastada oli linnas nii mõndagi huvitavat. Näiteks oli ühe uhke kiriku taha püstitatud monument hobusele. Täpselt nii, monument hobusest, keda ümbritsesid mingid lippudega sellid ja kelle turjal oli keegi kuldse pärjaga mees.
Monumendile oli kirjutatud, et eluka nimi oli olnud Mathias Rex, mis on minu tagasihoidlikul hinnangul üks väga ilus nimi hobusele. Kusjuures, oli samanimeline mees 15. sajandil sealmail kuningaks olnud, mis paneb arvama, et pidi ta ikka üks väärt loom olema, et sähuke nimi välja teenida.

Meil oli kunagi maal suur tööhobune. Käisime vanaisaga ükskord sealkandis. Hobu seisis sauna ees ja näris muru ning mina suurest elevusest läksin ta külge sügama. Enne kui jõudsin käe välja sirutada astus ta mulle varba peale. Valus oli. Aga isegi selle obese nime ma ei mäleta. Oleks ta nimi olnud Mathias Rex, kasvõi Vambola või Vamps, võite kindel olla, et see mulle meelde oleks jäänud. Kui ma suureks saan ja hobuse ostan, panen talle nimeks Mathias Rex. Või Vambola.

Seda, kes kõik need onud tema ümber ja turjal olid, seda seal kusagil kirjas ei olnud. Siin on üldse need asjad nii veidralt tehtud, et kui rumeenia või ungari keelt lugeda ei mõista, siis polegi sul midagi lugeda. Ühe kiriku ees oli terve meri suuri uhkeid plakateid, mida oskajamad lugemas käisid. Nõnda suur tuhin oli neil peal, et pidid kiriku ees pea, et lausa omavahel kaklema hakkama. Kui asjad maha rahunesid, sain ka jaole vaatama, et mis asja pärast need inimesed nii ägedalt seal kiriku ees rapsisid.

Keeleväänamisharjutus nr 1

Seesuguseid postereid oli siis terve kirikuesine täis, ainult teine pilt ja kiri peal. Ei hakanud igaühest eraldi ka pilti tegema kuna sama arusaamatuks jäänuks see tekst ikka. Ehk oli minged ägedad kirikutegelased kusagilt kaugemalt külla tulemas või midagi säärast.


Hobusest mitte väga kaugel oli üks kaheksast Cluji kõrgkoolist. Ma ei tea miks tüdrukud seda niiväga vaatama tahtsid minna, aga lonkisin nendega kaasa, sest mulle ei meeldi suures linnas üksi olla. Kool oli täitsa nagu üks kool. Suur maja, mahutab tõenäoliselt palju õpilasi ja see on ühe korraliku kooli puhul oluline.
Sellest pilti tehes, sattus sinna peale tõenäoliselt mõni asutuse valvuritest, mees kelle pilgust võis lugeda äraütlemata ükskõikset turistidevastast põlgust. Ja ma tean, et see kirjeldus pole loogiline, aga käige metsa.
Läks teine vaid rektoraadi jaoks reserveeritud prügikasti juurde suitsu tegema (pohh-yolo on vist see väljend, mida nüüd võib kasutada, kas mitte?). Küll alles hoolitsevad oma õppejõudude eest, eraldi prügikastid lausa.

Pohh - yolo

Nüüd oli aeg jalga puhata ja selleks oli keset Cluji, vähemalt minu arvates, üks erakordselt vahva koht püsti pandud. Postamendi otsas autoiste ja neid terve trobikond. Jõle kehva oli sinna peale ronida ja ainult ühe korra sain üritada. "Ära roni, see on kunst". Võis olla küll, aga kuna ühegi sildi peal mõistetavas keeles infot polnud pandud, oli äraütlemata häbematu sedavõrd ahvatlevaid istmeid ühe väsimusest nõrkeva Hendriku teele toppida.

Kunst

 Aga monumente oli linnas veel. Esimest korda elus nägin ma monumenti juristist. Tõsilugu, rumeenlased ehitasid juristile monumendi. Lausa sellise, kus tal mõõk käes on. See jurist oli Avram Lancu, ta oli 19. sajandil rumeenlaste iseseisvuspüüdluste üks juhtfiguure. Nimelt, kui Austria keisririigis 1848-dal aastal olukord käärima läks ja väga paljud piirkonnad iseseisvust nõudma hakkasid, otsustas Lancu samuti võimalust kasutada. Sportliku ja aktiivse sellina käis ta künkalt künkale, külast külasse ja ärgitas sealset pööbelkonda valitsejate vastu meelt avaldama. Üsna pea läks sõjaks. Austerlaste vastu kõige kõvemini sõdivate ungarlaste arvamus oli Rumeenia valdused enda alla võtta ning sellest tingituna koondas Lancu oma väed ühte austerlastega ja kiusas Transilvaanias neid Ungari vägesid nõnda edukalt, et sõlmiti vaherahu. Lõpuks, aga, rumeenlased kapituleerusid, Avram sai närvivapustuse ning mitte kaua peale seda leidis oma otsa.

Vähemalt ehitati talle monument

Rumeenias on haiglate ja kirikute suhe 1:50 -le. Ja see paistab silma. Ja neid ehitatakse pidevalt juurde. Suuri, uhkeid kirikuid, maksumaksja raha eest. Metsikud summad raha pannakse põlema suures joones kasutu ja inimkonna arengut takistava organisatsiooni hüvanguks. Õnneks otsustati seda asja natuke ümber vaadata. Möödunud aasta lõpus toimunud Bukaresti klubipõleng tõi selle probleemi väga valusalt esile, kui nendel vähestel haiglatel oli vigastatutega tegelemisel raskusi. Aga mis ma ikka kirun, esmaspäeva sain ju vabaks.

Tuleb veel jubedam, kui see meie Lasnamäe mölakas.

Cluj suutis pakkuda siiski enamat, kui hiiglaslikke märke inimrumalusest. Terve õhtu, mis linnas veetsime oli (hoolimata sellest, et mulle see linn üldse ei meeldi) suht ok. Ilus ilm tõi inimesed tänavatele  (mulle ei meeldi, kui inimesi liiga palju on). Ahh, tühja kah, mis ma ikka üritan. Cluj imes. Ma ei tea milles asi oli, aga seal polnud üldse mõnus olla ning säärane mulje jäi ka teistele. Mille kuradi pärast see linn nõnda kehva emotsiooni mulle küll jättis, öelda ma ei oska.

 Ahjaa, see põrguvärk.

Clickbait

Julgesin ma korra ühte kirikusse sisse astuda ja seal terendas põrandas lai auk. Kuna mitte ühtegi vaimuliku seal olema ei paistnud võis see tähendada vaid seda, et pikalt hilinenud teamwork ühe langenud ingli ja taevaisa vahel sai lõpuks alguse ning kisti need pühamehed sealt samast august põrgu põletavatesse leekidesse. Või, tehti remonti.

Mis kurat siin siis toimub?

Nõndaviisi. Kaks nädalat on siin Rumeenias möödunud võrdlemisi kiiresti. Võib öelda, et olen sisse elanud. Oma koha leidnud. Punti sulandunud. Gängi võetud. Igatahes, mis siis siin täpsemalt toimub.

 Enne natuke kohast.

            Palermost vaid 3000 kilomeetri kaugusel, keset vahvat Rumeeniamaad paiknev Sighisoara linn, on turistide seas selle sama Rumeenia üks populaarsemaid. Siin elab vist natuke alla kolmekümne tuhande või tiba üle kahekümne viie tuhande inimese. Kindlasti pole siin miljonit inimest, seda ma tean. Turiste käib Sighisoaras palju, hoolimata sellest, et siin on väga palju mustlasi ja üks parasjagu nõme eestlane. Käivad nad siin selle väga hästi säilinud vanalinna pärast, millest teile päris palju pilte olen jõudnud jagada. Säh, üks veel.

Tänavakunst 15. sajandist.

Sighisoara on tänu sellele vahvale vanalinnale UNESCO Maailmapärandi linn. Eestis peaks ka sellise tiitliga ja seda mitte just väga palju erineva asja eest pärjatud asula olema. Uhkete, Munamägedele alaväärsuskompleksi tekitavate, küngaste vahele rajatud linn sai oma alguse 12. sajandil, kui üks Ungari krooniline otsustas terve posu edumeelseid sakse Transilvaaniakanti kutsuda, et need tema valdusi kaitseks.

Täpselt nii, Transilvaania. Ala mis on nii suur, et katab pea tervet Rumeeniat ja on seega asukoha täpsemal määramisel täiesti kasutu. Aga selle ühte serva jääb siiski kaunis Sighisoara. Ehitati ta kunagise Rooma kindluse Castrum Sex (hehe, sex) asukohale. Algusest peale oli tegu kindluslinnaga ja sellisena on ta ka tänapäevani säilinud ning suurelt tänu sellele  UNESCO poolt sedavõrd uhke au välja teeniski. Vanalinn koosneb kahest osast - künka otsa ehitatud kindlusest, mida kohalikud kutsuvad Tsitadelliks ning seda ümbritseb siis nö ülejäänud linn oma jõeorgu ehitatud hoonetega.

Hoone. Näeb välja nagu kuuluks Üllar Jörbergile. Ma ei tea miks.

Kuulsust ja värvi lisab sellele armsale kohakesele üks seal 15. sajandil sündinud kelm, südantsoojendava hellitusnimega Vlad III "Teivastaja" Dracula. Kohalike seas tänu Ottomanide nüpeldamisele rahvuskangelase staatusesse tõusnud mehe tembud jätavad meie oma, jalutuna surnud blondi poisi, vägistamistest ja mõrvadest üsna amatöörliku mulje.

Kui Vlad alles oma üheteistkümnendat eluaastat elas, otsustas ta isa tema ja ta venna endaga ühes Ottomanide Sultani, Mehmed II, juurde lepitusreisile kaasa võtta. Nimelt läksid mehed omavahel kergelt tülli ja Vlad III isa, Vlad II, pidas oma ilmatus tarkuses poistega väike reis Türgimaale ette võtta, teadmata, kuivõrd pahane oli Sultanihärra. Poisid jäid kuueks aastaks priviligeeritud vangidena Ottomanide kasvatada.

Tuntud ka kui "Rumeenia 'Me gusta' tüüp".

Need kuus aastat mõjusid Vladile väga harivalt. Nagu ühele eeskujulikule vangile kohane, luges ta seal väga palju, sai kohaliku keele selgeks, tegi tutvust koraaniga ning ühes oma vennaga õppis sõjapidamist ja treenis ratsutamisoskust. Samuti arenes seal saadud kogemustest välja talle uhke hüüdnime andnud huvi inimeste teibasse ajamise vastu. Hea näite, kuipalju ta oma lemmikhobile teinekord pühendus, annab seik sellest kui seesamune eelmainitud Mehmed II "Vallutaja" (kes pani oma toimetamistega lõpu Ida Rooma keisririigile) otsustas Vladi valduste pealinna, Târgoviște, lähistel otsa ringi keerata ja koju minna, sest 20 000 teivastatud inimese nägemine oli ka tema jaoks juba liig.

Mõned head aastad pärast tema surma jäädvustati Vladi nö perenimi ajalukku Bram Stokeri poolt, kes kirjutas temast inspireeritud tegelase kohta raamatu.

Ei. Mitte tolle.

Selle verejänulise kriiperi pildiga kaupa leiab iga kohaliku suveniirimüüja letilt ja nõnda aitab Vlad ka veel tänapäeval oma rahvast. Kahju muidugi, et just see vampiir kohalik müügiobjekt nr 1 on. "Teivastaja", mis oleks kusjuures sigahea porn-name (Dibs!), temaatikaga annaks palju vingemalt ja vingemaid asju müüa.

Kui nõnda

Meie ülesanne

 Hoolimata minu pingutustest seda läbi suruda, ei ole siiski Teivastajanimelise porrikarakteri loomine suund, mida projekti juhtivad inimesed soovivad võtta. See organisatsioon (Wild Carpathia), kes meid Sighisoaras vastu võttis ja meile ülesandeid jagab, keskendub kohaliku elu parandamisele ja selle vahva linna promomisele läbi täiskasvanulikumate ideede ellu viimise, kui täiskasvanute meelelahutus. Veider, ma tean.

Wild Carpathia korraldab juba mitmendat korda projekti "Multilingva Sighisoara", mille eesmärgid paberite järgi on kohalike organisatsioonide ja ettevõtete toetamine nende nähtavuse parandamisel, keelekursuste korraldamine, kohaliku elu ja kogukonna promomine enda riigis ning Rumeeniast välja liikuvate vabatahtlike ettevalmistamine. Päris ägedalt üldine mull.

Mis siin tegelikult toimub, sellest oleks paslik käigu pealt rääkida. Sedasi ette lobiseda poleks väga täpne ja, kui aus olla, kaoks mul ka see blogikirjutamise mõte ära. Täitsa armsaks saanud teine.

Üks erakordselt nõme eestlane - prantsuse tšikk - itaalia tüdrukud - Jean

        Kui Hendrik isa käest laenatud reisukotiga Sighisoarasse jõudis, oli projekt juba alanud.
Tervelt kuu aega olid teised siin odava alkoholi hävitamise kõrvale, rutiinist pääsemiseks, tööd teinud. Päris produktiivselt isegi. Nimelt, kõikide tervitus- ja tutvustuskoolituste kõrvalt suudeti annetusena vastu võtta üle neljasaja raamatu, millele tuli välja nuputada nende edasine saatus. "Raamatukogu!" hüüatas üks Itaallanna, tõenäoliselt (sest need lõunamaised tüdrukud siin on jube valjud), ning teised tõusid üheskoos aplodeerides kontoritoolidelt püsti. Võibolla mitte. Mind polnud kohal.

Jah, raamatukogu. Teha kohalikku noortekeskusesse, mis on ühtlasi ka meie "workbase", noortele suunatud raamatukogu. Iseenesest geniaalne ettevõtmine. Itaallannale meeldis veel eriti, kuna tema näol on tegu lingvistiku ja suure kirjandussõbraga. Esimese asjana võeti ette raamatute katalogiseerimine ja siltide valmistamine. Mina jõudsin õnneks selle igava osa lõpus ja hakkasin tegelema IT poolega (kõlab palju fäänsimalt, kui see mis tegelikult tegin). Üritasin organisatsiooni kodukale külge pookida raamatukogusüsteemi, aga kuna see oli pagulane ja otsustas mitte tööle hakata, leidsin alternatiivina sellist teenust väikeraamatukogudele tasuta pakkuva veebilehe. Toimis. Ja saimegi eile raamatukogu avatud.

Pildil: 0 raamatut Draculast.

Kogu tehtud töö kõrvalt nokitsesime ka pikemaajaliste ülesannete kallal. Hendrikukampsuni edasimüügiväärtuse pea täielikult nullinud prantsuse tšikk näiteks suhtles erinevate riigiasutustega, et saada turistide liikumise jmt kohta infot, sest siinmail sähukesi andmeid internetti ei panda. Prantsuse tüüp, kellele kaamerat meeldib väntsutada, korjas erinevat pildi- ja videomaterjali. Teine itaalia tüdruk tegeles mitmete promomaterjalide valmistamisega ning mina üritasin välja selgitada, millise arvu näppe suudan ma korraga kolli ninast väljatõmbamiseks sinna sisse suruda nii, et asi ka tulemuse tooks. 2, kui koll äste välisservas on.

Kokkuvõttes võin öelda, et senimaani on siin täitsa vahva olnud. Ainuke asi millega on olnud raske kohaneda - aegadesse suhtumine. Kõik mis puudutab kellaaegu või isegi mõndade asjade puhul tähtaegu, on teistele vabatahtlikele pea sama pohhui, kui maanteeametil rahva teenimisest. Nagu serionksli. Liigume välja kell 10? 10.28 it is then. Kui ma poleks ajateenistuses pidanud tundide kaupa ootama, millal masinad päevakäsku pannakse, et saaksime linnakust kusagile lörtsisele Rutja lennuväljale minna, võiks mul siin päris keeruline olla.

Küngaste vahele.

See niidetud küngas seal keskel, seal elab hobu.

Niisiis. Linn nähtud, külm õlle nahavahel, lahendasime homebase'is lõunasöögi ja kogu kohalolnud seltskonnaga võeti vastu otsus künkaotsa ronida. Üks ülienergiline aser pointman'ina eesotsas jalutasime kõigepealt poodi õlut ostma. Kohalikud kombed näevad ette küngastel 2.5 liitrisesse plastikpudelisse pakendatud öltsi tarbida. Meie maja juures olevas poes on müügil üks suht okei õlu, pool tosinat kehva ja üks halb õlu. Võrdluseks Säästu pilsner, pool tosinat Alecoqi (oli vist nende) IPA (see tammetõrumaitseline rõve ollus) ja Walter, mis nagu oleks juba kellegi poolt ära joodud ning seejärel uuesti pakendatud. Mis te arvate, kas ma oma piiritus tarkuses võtsin selle viimase või jaa? Täpselt, arvasite õigesti.

Sähuke kelm

Et asustatud alast välja saada pidime ronima üles trepist millel oli vähemalt kaheksa tuhat astet. Võis ka veidi vähem olla, ei saa kindlalt öelda, kuna peale neljandat läks lugemine sassi. Iga natukese aja tagant tuli teha väike paus, sest tänapäeva noored ja siis saime edasi liikuda. Treppidel nägin esimest korda limuskeid (need ilma koduta teod) mis on pea sama suured, kui need totakad käekotikoerad. Tuletasid mulle "Slurms MacKenziet" meelde... The Original Party Worm? Futurama? cmon!
Enivei. Jõudsime künkajalamile. Üks vanamees võttis seal allikast vett ja kohalikud põnnid tagusid jalkat mängida ja seal oli hobune. Täpselt, seal oli hobune. Ma ei tea kelle käest varastatud, aga seal ta oli. Näris künkaserval muru ja oli niisama hobuselik. Hobused ruulivad.

Ruulib

Märke hobustest ja muudest kabjalistest on siinmail sitta kanti.

Sitta

Kanti

Aga nõnda me siis küngast vallutasime. Tore oli, minu jaoks jälle uus kogemus. Panime vähe sakut ja vaatasime kõrgelt teiste peale alla. Ja kuidas obene märke jätab. See oli naljakas. Aser sidus kahe puu vahele koormarihma ja julgemad asusid sellel tasakaalu harjutades ühest puust teiseni jalutama. Mul oli see pruugitud Walter parasjagu käsil ning jätsin turnimata. Pealegi, ma koba ja oleks kukkunud ning oma otsa leidnud. Küngas ise on mulle armsaks saanud, sest käin hommikuti selle külge mööda jooksmas. Jooksen mööda külge üles ning külgemööda maha kah sealt. Künka taga on vahva lohk, kust pääseb metsa, metsas on rada, mida mööda saab joosta. Nagu isetehtud RMK jooksurada. Äste sinkavonka. Aga, pole oluline. Vaade on sealt selline.

Jooksurada

Tore õhtu oli selle künka otsas. Sain pisikele Eesti putukale maalaste keeles vestlust pakkuda, ennast kohalikust õllest švipsi võtta, nõnda lausa, et allaminek võrdlemisi riskantne ettevõtmine oli ning teiste vabatahtlikega väärt juttu ajada.





                Mõned päevad hiljem tulid meile külla kaks Portugaallannat, seljakotirändurid. Olid mitu nädalat siin riigist riiki askeldanud minna ja nüüd otsustasid õhtuks meie Küproslast külastama tulla. Vahvad tüdrukud. Õhtul viis õllejoomine meid kohalikku kõrtsu, kus pakutakse mingit puskarilaadset asja, seitsmekümne kahene. Oli too ikka kange kraam. Õnneks ei saanud seal kaua olla, kuna pandi ta tund aega peale meie saabumist kinni. Üliveider värk sellega, vaid mõni üksik koht on siin peale südaööd avatud ja need on ka mingid klubikäkerdised.

Järgmine hommik, tehti minuga nõnda.

Vai? Vai ju du dis?

Ärge pildikvaliteedi pärast pahandage, olin suures šokis ning ei tajunud fotodele keskenduda. Poisid, kes päris täpselt ei tea mismoodi tüdrukute jalad sedavõrd siledad on, kuigi ühtedest ahvilaadsetest me kõik pärineme, siis selliste värgenduste abil. Vahariba minu 25 aastat kasvatatud käekarvadel. Polnud hommikusöögil veel viimast lusikatäit putrugi jõudnud suhu pista, kui üks segane prantslanna otsustas mo päeva ära rikkuda. Pean tõdema, et tüng oli iseenesest päris hea ning seetõttu suurt viha tema vastu oma hinges, hoolimata kaotatud tükist kehakampsunis, ma ei pea. Olles youtube'is peituvate "male waxing" videotega varasemalt tutvunud (avaliku teenistuja tööpäeva üks väga suur osa on youtube, and there are only so many videos to watch) teadsin, et asi võib päris valusasti ära tulla ning seda veel eriti ühe kogenematu rebija puhul. Palusin meie veganist itaallannalt abi, kes nagu hiljem selgus oli selle idee autor.

Võin uhkusega tunnistada, et valust tingitud karjed ei kestnud üle seitsmeteistkümne minuti.

Nüüd on mu käe peal koht, mida kinniste silmadega silitades tundub katsumise peale, kui mõne armsa neiu jalg.

Kuhu kurat ma nüüd sattunud olen?

Ärkasin laupäeva hommikul, peale kosutavat viietunnist und, kell kaheksa null neli. Eelneval ööl mulle usaldatud väike toakene oli päevavalguses isegi päris sheff. Selline, armas. Valged seinad, väike kraanikauss, millele puuplaat peale oli pandud (võtsin seda kui vihjet süsteemi mitte kasutada), väike lauake akna all. Aknast avanes täitsa numm vaade õuele ja meie rõdule (rõdu!!!), mis tervet maja sisehoovipoolset seina kaunistab. Toa nurgast pääses pisukesse "garderoobi", mille tagaseinas oli metallist nelja riiuliga... riiul? riiulmööbeliasjandus? Igatahes, see oli metallist ja sel oli neli riiulit, selline äste prosta. Magasin ma kusjuures kahekordses narivoodis. Alumisel korrusel, sest ma ei taha sealt ülevalt jälle alla kukkuda.

Meie õues. X ja Z on sõnas - peab midagi änksi olema.

 

        Peale kiiret hügieeni meie kolmetoalise korteri täitsa 'okeis võttes arvesse, et see on vabatahtlike elamine Rumeenias' pesuruumis, julgesin oma padjanäguse pea korteriuksest välja pista. Vaikus. Laupäev, kell kaheksa, midagi muud oodata oleks päris julge olnud. Libisesin, kartusest teisi äratada, vaikselt ja kiirelt oma varbavaheplähvidel (shoutout to Artur!) üle nagiseva puitpõranda ja trehvasin kööki. Mingi prantsuse tüüp sõi seal omaette röstsaia. Kiire tutvus selgitas välja, et on teine üks täitsa vahva fotograaf ning tema inglise keele oskus on päris kehv. Muide, olles selles osas eelnevalt täiesti pimedusse jäetud, kes mind siin ees ootavad, tundsin koheselt temas ära prantslase. Kujutage ette üht kõhna, keskmisest pikemat prantsuse noormeest, vot, tema see ongi. Kannab nime Joan. Mina jõudsin nii hilja, et süüa mul polnud kohalikust poest mahti osta ja pea kõik mis kaasa tarisin, kaasa arvatud oma hommikusöögi, sõin rongis õlle kõrvale ära. Tahtejõuetu lollpea. Kuid siiski! Mul oli terve tahvel fazeri šokolaadi, pähklitega ja puha ning see.. jäi lauale külakostiks.

Mingi prantsuse tüüp

      Peatselt ärkasid teised ka, nende seas klemm, kes end Artjomina tutvustas. Algselt jäi mul kuulmata, mida ta peale oma nime veel mulle pomises, aga hiljem sai see selgeks, kui ma ehmatusega teda eesti keelt rääkimas kuulsin. Kaasmaalane. Tore tüüp, näitas videost kuidas siin ükskord torudest tulev vesi meeldivalt mudapruun oli ja andis mulle pesupesemisvahendit. Sellist uhket, mis otse pesumasinasse käib, mitte toda pulbrilist sinna sahtlisse. (Vajab äramärkimist, et pole seda jõudnud veel kasutada ja pudel seisab minu musta pesu täis kilekoti kõrval veel selle sissekande kirjutamise hetkel.) Tubli mees, leidis siit omale Hispaania tädi, kellega paar päeva hiljem kodumaale kimas. Mitte ainult Eesti naised ei oska väljamaalt partnereid leida, ka mehed.

Peaks natuke seltskonnast rääkima. Mitte palju, natukene. Suur osa inimesi on siin oma projekti lõpetamas või juba lõpetanud, aga kuna ruumi on, siis jäisivad nad tiba kauemaks. Tüdrukrahvad olid siin minu saabudes üksjagu tugevas ülekaalus. Esindatud riigid: Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Kreeka, Küpros, Aserbaidžaan ja külalistena olid läbisõidul siin esindajad Türgist ja üks Eesti tüdruk. Eesti plika nõnda pisike, et pista või teksapükste taskusse, sinna väiksesse, mis algselt oli mõeldud taskukellade jaoks. Mina kannan seal näiteks korterivõtmeid ja üht maa-ahhaati, mis mulle ühe armsa neiu poolt reisile kaasa anti. Vot. Mõte jooksis kokku. Näedsa, kuis üks neiu mõjuda võib.

Seltskond

Aga, läheme edasi. Itaalia tüdrukud minu projektist lubasid mulle kohalikus vanalinnas kultuuri näidata, aga sinna oli täpselt ühe South Parki episoodi ja mõnusa lõunauinaku jagu aega. Need tehtud, läksime kultuuri vaatama.

Tegin ukse lahti ning pidin šoki saama. Vaatasin ühele poole, teisele poole ja siis hakkas kohale jõudma, et ma väljamaale sattunud olen. Jõudsin öösel nii hilja, et väsinud silmad kohalikku ümbrust pimedas väga registreerida ei jõudnud. Esimese asjana hakkasid silma erksalt erivärvilised majad. Vanad majad. Kogu linn on nagu Tallinna ja Tartu vanalinna leegitsevalt homoseksuaalne järelkasv.

Üks pool.

Teine pool.

Mööda munakiviteid viidi mind Tsitadelli. Selle näol on siis tegu kogu Sighisoara põhiatraktsiooniga. Vanalinna keskpunkt kus asuvad uhked tornid ja vaateplatvormid ja kindlused 'n shit. Üks Boliivia torupillimängija oli ka, ei osanud AcDc "I'ts a long way to the top" torupilli osa mängida. No dinero for you, hombre. Tegu on turistide seas populaarse linnaga, neid liigub siin õige palju. Seniste arusaamade järgi võin öelda, et tänu sellele see linn toimibki. Isegi ühed kuradi soomlased olid siin. Juba kaugelt kuulsin nad ära.

Tsitadelis jõudis mulle kohale ka üks asi, mis mind majast väljumisest saadik häirinud oli. Künkad. Künkad ümberringi. Jebus fuck. Juhtmed olid lennureisikogemusest nii kokku sulanud, et alles seal märkasin neid. Tekitas lõksusoleku tunde, kuna ma olen nõrk ja aeglane ning vormist erakordselt väljas ei saanuks ma mitte kuhugi vajadusel põgeneda. Põgeneda, täpselt nii, see siiski on Vlad Dracula sünnikoht. Bram Stokeri Dracula inspiratsiooniallikas. Düüdid ja Düüdetted, vampiirid?

Armas telefon.

Minu, kui kodumaal hiiekase kännu otsas üles kasvanud noore ja jalustrabavalt ilusa meesterahva kaunil, kuid nüril peakesel oli seda kõike üsna keeruline hoomata. Ma ei tea miks. No ma olin suht väsinud ja polnud üle kolmeteistkümne minuti söönud ja me olime tervelt kaksteist minutit juba kõndinud, aga siiski. Tundsin end nagu neegrilaps, kes esimest korda lund näeb. Künkad igal pool. Ei tea, mis minust siis alles jääb, kui päris päris mägesid trehvama satun. Siin pidi neid ka olema. Taamal isegi paistab mõni, kui väga pingutades vaadata.

Jalutasime üpris pikalt ringi ja ajasime juttu. Tegime tutvust. Inglise keel on üldiselt kõigil vabatahtlikel suus, aga tuleb see sealt tiba puisemalt välja kui minul. Neil polnud lapsepõlves tarvis Soome kanalitelt A-Rühma vaadates valida, kas see lollakas soome keel subtiitrite lugemiseks selgeks saada või inglise keel, et kõike originaalis mõista. Neil dubleeritakse kõik üle. Minust on nad kõik kõrgemini haritud, igaüks neist erineva eriala peal, mis teeb kokku täitsa vahva ja mitmekülgse seltskonna. Vähemalt jutu järgi on igaüks neist tulnud siia ennast täiendama, mitte lihtsalt kuuma, kuuma, kuuma, Rumeenia päikese alla Euroopa rahade eest peesitama. Täitsa tore.  Tegime kohvikus ühe õlle. Maitses nagu õlu ning maksis vähem, kui Eestis poes. Alustavale, kuid vägagi püüdlikule, alkohoolikule ideaalne keskkond. Mulle sobib.

Ahjaa. Lääne kultuur on ka siia jõudnud.

Nad kirjutasid "Tha" valesti.